6 

Tallina ühis­transport haiseb

Hommikuti lähevad inimesed tööle. Kes kontorisse, kes ehitusele, kes taarat viima. Ja enam ei ole see erand, vaid pigem tavaline, kui bussi astub suurte taara­kottidega, väga haisev inimene. Palju ühes bussis võib hommikuti rahvast olla? Umbes kolmkümmend inimest, viiskümmend? Kõik nad on igapäevased tööinimesed. Kõik nad hoiavad paaniliselt hinge kinni ja kirtsutavad nina, sest see on tõesti minestamiseni halb hais. Pudelikorjaja võib ju poole tee peal maha minna, aga hais püsib.

Siin võib mõelda, kas tegu on ­sotsiaalse probleemiga või mitte, kas need inimesed vajavad abi (või transporti), kas nende ühis­sõidukitest tõrjumine on sotsiaalse erinevuse suurendamine või mitte. Selge on see, et ühistransport ei vääri enam ammu oma nime ja ei täida eesmärki.

Osa ühiskonnakihte ei sõida sellega juba ammu (olen näinud kolme viisaka ülikonnaga inimest aasta jooksul) ja ka teiste jaoks läheb asi iga päev hullemaks.

Nähtus tuleks ümber nimetada “heidik-transpordiks” (ja võimalusel asendada bussid mõne parema ventilatsiooniga sõiduvahendiga, nt lahtine veoauto). Jaa, ka mina mõtlen, et tööle, kolleegide ja klientidega suhtlema, oleks parem sõita autoga. Aga ma näen, et Tallinna tänavad on umbes ja sinna ei MAHU autosid juurde. Kuigi ma pole kunagi arvanud, et minu arvelt peaks õhku lisaks saastama ja ma pole endale sõidulubegi teinud. Aga mis on alternatiiv? Kasutada s....st ühistransporti? Ja nagu te aru saite, ei olnud see s-tähega sõna siin mingis ülekantud tähenduses.

Mulle meenub jutt sellest, et keti nõrgim lüli otsustab terve keti tugevuse, praegusel juhul rikub kolmekümne-viiekümne inimese tööpäeva alguse üks inimene. Tundub järjest enam, et bussiliiklusega tegelevad inimesed, kes ise sellega ei sõida. Vaevalt, et linnapea Savisaar seda teeb, isegi kui tal enam juhiluba ei ole. Endise linnapea Lepiksoni lubadus, et bussiga sõidavad ainult vaesed, hakkab tõesti teoks saama ning selline suhtumine pole kuhugi kadunud. Linna vaatepunkt on selline, et “midagi ju liigub ja keegi sellega sõidab”. Mis tahes mõtteviis, et arendame ühistransporti rohelise elukeskkonna nimel, on null.

Asutusel “Ühisteenused” oleks aeg ka mingeid teenuseid osutada vahelduseks raha küsimisele ja aeg-ajalt bussiga kaasa sõita. Üks inimene “kriisipiirkonna”, taaraliinibussile ohvreid ehk igahommikusi tööinimesi turvama oleks ka hea algus.

* Imre Malva töötab arvutigraafikuna.