Kahakesi läbi Aafrika

FANTAASIAT JÄTKUB: Kuna kristlasi on Lääne-Aafrikas üsna palju, kuid kuuski pole võtta kusagilt, valmistatakse jõulupuu käepärastest materjalidest. See traadist tehtud kuusk kaunistas Senegali Gore saare sadama territooriumi. Aive Levandi

Seisame talvise Tallinna lennujaama ees. Lund sajab. Ees seisab kuus nädalat Lääne-Aafrikat. Ettevalmistuseks on läbi loetud Lonely Planet ning soetatud lennukipiletid Tallinnast Senegali. Tagasilend on Togost. Nende kahe riigi vahele jääb 7000 kilomeetrit läbi Aafrika sisemaa, läbi tundmatuse. Püüame jääda rahulikuks. Reisikiri Aive Levandilt ja Andrus Hiiepuult.

Maandume Dakari lennuväljal. Troopiline niiskus tungib pahvakana lennuki uksest sisse. Kihisev,  mustade välkuvate silmadega inimjõuk on meie saabumist ilmselt oodanud juba päevi kui mitte nädalaid. Nüüd me siis tuleme ja nad ei jõua selle üle rõõmustamata jätta - esimene ports soovib meiega oma raha vahetada, teine tahab meid oma auto peale võtta, kolmas pakub oma tuba ööbimiseks. Püüame kohaneda uue keskkonnaga.

Esimesel hommikul teeme alustava ringkäigu mööda Senegali pealinna tänavaid. Õhk on tulikuum, inimesed ülienergilised, autod piibitavad, vingugaas paneb silmi kissitama. Igal sammul kleepub miski või keegi su külge – kas soovite öömaja, kas soovite giidi, kas soovite raha vahetada. Kõrvalpoe ukse ees istub jõuluvana, müts sügavalt peas, must näolapp valge kunsthabeme taga. Mööda tänavat läheneb trummidepõrinaga ususekt, kes valgeid inimesi märgates meie suunas tormavad ja tungivalt annetusi nõudma hakkavad. Varjume kõrvalseisvasse postkontorisse.

Sõidame laevaga Gore saarele – see on Senegali orjanduse sümbol. Vahemereline arhitektuur, ei ühtegi ohtlikult lähedalt mööda vuhisevat autot ega mootorratast. Valitseb lausa liiga idülliline atmosfäär. Külastame Orjade maja, see on sünge. Kaks Ameerika mustanahalist seisavad merele avaneval uksel, kust orjad laevadele laaditi. Kostuvad nuuksed, pisarad voolavad mööda palgeid.

Hiljem loeme, et tegelikkuses on Gore puhul vähe tegemist orjakaubandusega. Aga kuidagi peab ju turiste ligi meelitama.

Kolmandal päeval otsustame hakata liikuma mööda rannikut Gambia suunas.  Valget nähes lähevad kohalikud bussivahendajad omavahel kaklema. Surume ennast 60-dates aastates Peugeot takso tagaistmele, seljakotid põlvedel. Oleme üheksandad reisijad. Nüüd tõesti enam keegi peale ei mahu, alustab auto sõitu. Ja ennäe imet, ta liigub siiski.

Saabume hilja õhtul Koalacki, ööbime Caritase võõrastemajas pühade õdede hoole all. Hommikul jätkame teekonda. Peale korduvat autode vahetust ning pikka ja energilist diskussiooni autojuhiga pannakse meid lõpuks maha Toubacouta külakese teeserval, kus otsustame mõned päevad veeta. Loodus on imekaunis. Piki piltilusat Sine-Saloum deltat sirguvad palmid ja ahvileivapuud. Liugleme paadikesega mangroovide vahel ning ootame flamingode tulekut.

Liigume hääletades edasi Gambia suunas. Piiril puutume kokku esimese korrumpeerunud ametnikuga. Kas te viisat saades olete ikka selle eest üldse tasunud? Oleme. Kas te saaksite näidata kviitungit? Meil ei ole seda kaasas. Selge, siis soovin teilt vähemalt 20 dollarit valuraha. Jõllitame ametnikule jultunult silma, järjekord meie taga pikeneb. Seekord katkesid ametniku närvid esimesena. Pitsat vajutab templi passi. Oleme Gambias.

Gambia rannikuala on kohaliku turismitööstuse süda. Hoolimata kõrghooajast on õnneks siiski tänavatel vähe valgeid inimesi liikumas. Hängime mööda kõrvalisi tänavaid ringi ning laseme ennast kõrvetada troopilisel päikesel. On 24. detsember. Otsustame ennast mitte kaasa kiskuda mainstreamist ning ei lähe hotelli koos teiste turistidega kärarikast jõulupidu pidama. Meie ööbimiskoha lähedal toimub kohalike metodistide kogunemine ja nende laulude saatel me siis vaikselt jõuluõhtu hommikusse saadamegi. Atlandi ookeani lained loksuvad vastu liivast kallast ning bangalo aknad kiiguvad tuules. Püha öö.

Alustame otsinguid edasiliikumiseks. Eesmärgiks on kuue päevaga jõuda läbi Gambia tagasi Senegali ja sealt juba Mali pealinna Bamakosse. Kiirelt saab selgeks, et ühtegi ametlikku võimalust autot rentida ei ole. Ühiskondlik transport riigipiire ei ületa. Tänaval liitub meie otsingutega Ibragim. Nähes olukorra lootusetust, asub ta meile kogu oma suguvõsa maha müüma. Jõuame lõpuks kaubale ja läheme õhtul rahuliku südamega magama. Hommik algab uue kauplemisega. Võrreldes õhtuga on hind neli korda tõusnud. Jõuame poole peal kokkuleppele. Alustame teekonda. Vahepeal on meiega liitunud uus Ibragim. Kui suvatseme teada saada, mis on tema roll, selgub, et tegemist on uue autojuhiga. Olukord tundub lootusetu. Üritame nõu küsida kohalikult sakslaselt, kes teeb meile selgeks, et nii asjad käivadki. Ta on elanud Gambias kuus aastat ning oma sealviibimise võtab ta kokku: I`m full of Africa.

Suundume Gambia jõe lõunakallast mööda sisemaa poole. Kaugeneme tsivilisatsioonist. Teekond on lõputu, auke on rohkem kui teed ennast. Liigume edasi maksimaalselt kiirusega 25-30 km tunnis. Lõputu punane savi-liiva tee, mis kulgeb läbi savihüttidest külakeste. Teeääred täis savinõusid kandvaid kirevates hõlstides neegrinaisi, lapsed riidetükiga seljas rippumas. Kõik pidevas kulgemises. Punaka tolmu seest joonistuvad välja kaugusse ulatuvad külakesed. Sada protsenti Aafrikat.

Peale kolmepäevast teekonda oleme taas tagasi Senegalis. Külastame Senegali suurimat rahvusparki Niokola Koba, mis on mõõtmetelt pool Eestit. Liigume nagu botaanika aias. Peatume vaid hetkedel, et loomi üle tee lasta. Koos meiega saabub rahvusparki rändtirtsude parv. Neid on miljoneid. Kõik mis roheline, läheb söögiks. Puud muutuvad lehetuks lausa silme all.

Võtame suuna Mali suunas. Piiri ületamine on suur piin – neli tundi piiripunkti otsinguid,  meeletut kauplemist ja veenmist. Suurte päikeseprillidega välivoodil pikutav must mees vaatab meid kahtlustavalt ja libistab üle niiskete huulte rahasumma, mis on viimane tilk meie kannatuste karikas. Ametnik jääb enda juurde kindlaks. Vaid neoonkollased plätud tema varbaotstes teevad väikese liigutuse. Kaupleme edasi. Hind hakkab langema. Lõpuks jõuame kokkuleppele. Tere tulemast Malisse!

Teeme oma sõitu väikeste vahepeatustega. Peatume eelkõige siis, kui autojuhi nägu morniks kisub või kui taas mõni teele sätitud tünn politseipostist märku annab. Juhi motiveerimiseks on kindel rohi - söögikorra jagu peenraha. Kümne minuti pärast on ta tagasi, nägu naerul ja lausub oma tavapärase lause: Now I am very very happy! Rõõm on kahepoolne.

Saabume Kayesesse, Mali endisesse pealinna, õhtupimeduses. Kohalik poisike jookseb meil paar viimast kilomeetrit, hotelli suunas teed näidates, kõrval. Hotelli omanik sõidutab oma ainukesi kliente ööpimeduses mööda auklikke sisekvartali tänavaid. Automakk on põhja keeratud. Kõlab Mali pooljumala Salif Keita suuremaid hitte Yamore. Kohalikele demonstreeritakse valgeid kliente.

Uus aasta võtab meid vastu Bamakos, Mali pealinnas. Moodustame kolmeks päevaks sõbraliku perekonna ainsa Malis elava eestlanna Eva Dialloga. Eva on elanud Malis üle 40 aasta aga säilitanud kogu oma sarmi. Uusaastaöö möödub kirevas välirestoranis Bla-Bla. Kallistused Evale ja taas teele.

Moptisse jõuame õhtupimeduses. Väljume taskulampide valguses bussist ja hakkame ööbimist otsima. Peagi selgub, et seoses 500 km eemal aset leidva kõrbefestivaliga on linna kõik neli hostelit täis müüdud. Peame leppima ühe suure saaliga. Siit-sealt laename kokku madratsi ja magamiskoti ning sätime ennast magama. Algab sääskede õhtusöök.

Järgmisel hommikul sätime reisiks iidsesse Djennesse. Jalustrabav koloriit. Alates 14.sajandist pole siin palju muutunud. Maailma suurim savitellistest mošee kõrgub üle kireva turuplatsi. Inimesed on ülipositiivsed, naeratavad, žestikuleerivad energiliselt. Keegi ei ürita midagi iga hinna eest maha müüa. Kohalikud on väärikad. Tunneme, et oleme jõudnud kohta, mida tulime otsima.

Poole päeva tee kaugusel asub Dogonite maa. Rändame seljakotid seljas külast külla. Vahemaad pole väga pikad. Jääme enesele kindlaks ning mööduvaid eesleid ei kasuta. Nende eneste juttu järgi Siiriuselt kosmoselaeval Maa siia elama saabunud Dogonid on muust maailmast suhteliselt eraldatud, suutes seepärast säilitada ehedalt oma kultuuri.

Käia Timbuktus ja siis surra, öeldakse Austraalias. Saabume Timbuktusse pealelõunasel ajal peale viie tunnist loksumist autokabiinis ja pooletunnist praamisõitu mööda Nigeri jõge. See, mis Timbuktust Timbuktu teeb, on legend. Aga rikka kaubalinna tänavad ei ole tegelikult kullatud. Kõrbetuul varjab ära isegi päikese. Leivaahjud tänavanurkadel on hommikuste küpsetajate ootel.

Järgmisena tuareegide kõrbefestival. Rändrahva uljamad pojad on kohal juba nädal varem. Elamised on sisse sätitud ja pudrukausid podisevad lõkketulel. Haarame kausikese riisiga ja liivatuisk lisab oma, menüüs taas liiv riisiga. Leiame tünni veega. Kraan on toru otsast kadunud ja vett kätte ei saa. Kohalikult tuareegilt rendime kolmeks päevaks ehtsa tuaregi telgi. Õhtul hakkavad festivalilaval kontserdid. Kaks aastat tagasi esines siin  Robert Plant.

Hakkame liikuma lõuna suunas. Jõuame  Burkina Fasosse, mis on tõlkes korruptsioonivaba mees. Läbime riigi kolme päevaga. Ka elamuste otsingud pealinnas Ouagadougous ei anna paraku tulemusi.

Iga hetkega Ghanale lähenedes lisandub õhku uskumatut rahu- toidu leidmisega probleemi ei ole, busse liigub ringi, märgata on tänavavalgustust,  hotellides on elekter ja vesi. See on puhkekodu. Mõistame nüüd ka teepeal kuuldut - Ghana is Africa for beginners.

Liigume Ghanas läbi Tamale edasi Mole rahvusparki ja sealt Ashanti kuningriigi pealinna Kumasisse. Kumasisse jõuame reede keskööl. Seame end sisse kesklinna hostelis. Saame vaevalt rampväsinud silmad sulgeda, kui hakkab mängima kõva popmuusika. Selgitame olukorda ning selgub, et tegemist on matuste eelmänguga. Kohalik mees vastuvõtulauas selgitab meile energiliselt, et vali muusika aitab lahkunut enne matmist veel ärkvel hoida. Olukord kordub iga reede öösel, sest üldpidustusi (matuseid)  peetakse siin alati ja ainult laupäeviti. Lõpuks uinume kõrvatropid kõrvas, hotelli aknad vibreerimas.

Ghana pealinna Accra lähistel Theshi külas puutume matustega seoses kokku sama rabava vaatepildiga. Teepeale jääb kirstude valmistamise puutöökoda. Jalgpallisõbra jaoks on valmistatud Nike botase kujuline kirst, õllesõbra tarbeks Tuborgi õlle pudelikujuline kirst ja ei puudu ka Nokia mobiiltelefoni täpne koopia kirstu kujul. See ei ole nali. Need on reaalsed kirstud ebareaalsetele kadunukestele.

Tagasisõidupiletid on meil Togo pealinnast Lomest. Teeme aega parajaks ja tutvume Presidendi lossi välise iluga. Mööda jalutamise eest küsib lossivalvur meilt millegipärast passi. Kui soovime passi tagasi saada, nõutakse raha. Meie tegevusetuse järel ähvardab ta meid Kalashnikovi automaadiga. Tirime tal jõuga passi käest ning jalutame lihtsalt minema. Kuus nädalat fantastilist Aafrika elukooli on ju ometi juba ka selja taga.