Info tahab vabaks saada
Inglise internetiteadlane Richard Barbrook selgitas Mele Pestile, miks ta ei usu, et korporatsioonid suudaks veebi üle kontrolli haarata.
Usute jätkuvalt, et tehnoloogia areng on inimeste ja firmade arengu teenistuses. Kas teile tõesti ei tundu, et vajadusi luuakse kommertseesmärkidel juurde?
Internet on ju heaks näiteks täpselt vastupidisest. Algul taheti luua interaktiivne televisioon - et inimesed saaksid tellida filme ja mängida võrgus videomänge - välja tuli aga midagi hoopis muud. See näitab, et tehnoloogia siiski vastab inimlikele soovidele. Kui ainult ärilised eesmärgid loeks, siis ei oleks meil netti kõigi tänaste võimalustega.
Aga näiteks mobiiltelefonidele luuakse üha lisafunktsioone, mille vajamise peale inimesed ise ei tulekski?
Minagi kasutasin WAPi telefonil vaid üks kord, kui selle ostsin. Inimestele pakutakse eri asju ja nad saavad valida, mida nad vajavad. Tekstisõnumid on veel parem näide: see pakuti lisavõimalusena välja, aga keegi ei arvanud, et see nii suureks läheb. Just sellest haarasid inimesed kinni, lõid oma keele jne. Soomlased muidu võib-olla üldse ei räägiks üksteisega, nüüd on neil vähemalt SMSd. Võid luua igasugu tehnoloogiaid, aga juhul kui inimesed ei hakka neid kasutama ja ei arenda edasi, siis pole sest kasu.
Aga kas interaktiivsus puhtalt interaktiivsuse pärast on vajalik, sisu jääb justkui teisejärguliseks?
Oleneb, mida te sisu all mõtlete. Suurema osa telefonikõnede sisu on banaalne, aga see ei tähenda, et telefon oleks mõttetu. Näiteks teletehnika arengu peamine idee oli müüa inimestele infot, filme jms. Aga video sisu areng läheb selles suunas, et inimesed panevad kaamerad enda majadele. Enamik sisu on vajadustest lähtuvalt banaalne, aga see ei loe. Tähtis on anda kõigile juurdepääs, mitte piirata seda parteide, korporatsioonide või nendega, kel on raha.
Kas te eitate üldse neti negatiivseid mõjusid - võtame näiteks sõltuvuse jututubadest?
Inimesed võiksid ju selle asemel pudeli viina juua. Jutukad on üsna kahjutud, kõige hullem, mis võib juhtuda, et jääd lühinägelikuks ja tulevad suured telefoniarved. Vähemalt nad räägivad inimestega.
Rääkisite kuidas netiäri algul müüdi unistust tulevikust, mis kunagi ei saabunud. Kas praegu saab sama teha?
Ei, ilmselt mitte. Kõige radikaalsem ongi juba käes: internet ei ole utoopia. Tehnoloogia on tõeliselt radikaalne, kui ta ei ole nähtaval. Nagu näiteks elektrivalgus - see, et öö praktiliselt enam ei eksisteeri ja me ei pea seda maagiaks, on väga radikaalne muutus. Net on jõudmas sama kaugele.
E-äri mull on lõhkenud. Väikesed tegijad ei pääse enam löögile - sellega kaob ideaalne nägemus internetist osalusdemokraatia mudelina?
Meeletult firmasid ehitati haipimise tagajärjel, kapitalismis loomuliku arenguna tuli üleinvesteering, ühinemised, kriis. Kui väikesed netiärid hakkasid pankrotti minema, siis vanad äärmuslased tulid tagasi justkui kättemaksuga: see on nüüd läbi, meil on kaos, suured korporatsioonid tulevad tagasi ja hakkavad valitsema. Tegelikult nad ei saa monopoli tagasi tuua. Seadused, vahistamised jms ei aita, net jääb detsentraliseerituks. Informatsiooni ost-müük osutus müüdiks, info on olemuselt tasuta. Isegi Apple'i uued reklaamid ütlevad "Rip. Mix. Burn" (rebi, miksi, kõrveta) - seega nad kutsuvad üles autoriõiguste vastu astuma.
Kas te ei arva, et tehnika keerulisus võib saada takistuseks sisu moodustamisel? Rõõmustasite, et iga kaheteistkümnes inimene maakeral kasutab internetti - enamik valdab ju siiski vaid primitiivseimaid oskusi?
Aga see ei ole staatiline protsess. Paljud installeerivad programme, et midagi enda arvutis lahti teha - paar aastat tagasi oleks seda peetud vaid tehnikafriikide eesõiguseks. Varem arvati, et inimesed tahavad koju lihtsat telekalaadset kasti, kus on paar nuppu küljes. Huvitaval kombel ei ole see nii läinud ja ostetakse üha enam personaalarvuteid. Inimesed tahavad nendega ise asju teha: kasvõi panna enda fotosid üles ja neid töödelda. Tehnilised oskused on siiski kümne aastaga meeletult kasvanud.
Interneti ajalugu on näiteks sellest, kuidas korporatsioonid just nimelt ei saanud protsessile pihta - net algas väikese amatöörliku akadeemilise võrguna. Kui keegi oleks aastal 1990 öelnud, et suurimaks arvutimeedia võrguks saab Internet, oleks inimesed naernud. Arvati, et tekib täisteenuste võrk, kus suured korporatsioonid edastavad filme, teleteenuseid, videomänge ja müüvad asju. Juhtus aga nii, et ka kõik kommertsteenuse pakkujad pidid akadeemilisse võrku üle kolima ja selle meetodid omaks võtma. Kapitalistid jõudsid võrku viimasena: enne olid seal riik, akadeemikud, siis igasugu amatöörid ja häkkerid. Kui kommerts jõudis võrku, siis süsteem juba toimis nii tehniliselt kui sotsiaalselt. Näiteks muusika müümine online oli raske, sest ostmise asemel olid inimesed hakanud juba infot jagama. Ainuke viis rakendada neti muusikaäris copyrighti nii nagu nemad seda ette kujutasid, oleks see üleni kinni panna.
Kas muusikapiraatluse ja regulatsiooni vahel on mingi mõistlik kompromiss?
Muusikatööstus peab lihtsalt alla andma. Nad peavad aru saama, et inimesed jagavad enda valduses olevaid lindistusi. Kui neid hakatakse üksteisele müüma, siis võivad firmad sealt oma osa sisse nõuda. Tegime küberkohtumise netimuusika teemal. Huvitaval kombel muusikud said aru, et autoriõiguste rakendamine sel määral nagu muusikatööstus seda ette kujutab, on ilmvõimatu. Arvutil on ju lisaks sisendile ka väljundid - ja mis tuleb sisse saab ka välja minna.
Muusikuid ajas närvi hoopis midagi muud: Inglismaa konservatiivne partei kasutas üht Massive Attacki lugu oma kampaanias. See, et inimesed kopeerivad tasuta nende muusikat, ei häirinud neid kuigivõrd, aga bänd oli maruvihane, et toorid nende muusikat kasutasid. Moraalne omand on inimestele palju olulisem kui majanduslik.
Kuidas peaks reguleerima intellektuaalset omandit? Tartu Ülikoolis tekitas probleeme, kui tudeng pani õppejõu loengukonspekti võrku üles.
See on juba lubatud. Sina omad märkmeid minu loengust - minu ideede üleskirjutamisega muutus autoriõigus. Autoriõiguste regulatsioon saab põhineda vaid massiproduktsioonil, trükipressi raskel kättesaadavusel. Copyright (otseses tõlkes kopeerimise õigus - M.P) kaotab netis oma tähenduse, sest veebis kopeerida on ju nii lihtne. Ameeriklased ütleksid, reguleerijate kohta, et nad justkui pissivad tuulde.
Kas te näete ohtu IT-sektori ületähtsustamises? Võib-olla varsti see ongi ainuke, mis meil on?
Soome on suurepärane näide: maailma üks paremini arenenud telefoniärisid ei tähenda, et nad enam puitu ei ekspordiks. Ei saa jääda tooraineeksportijaks, milleks Venemaa on minu arvates taas muutumas. IT läheb ju ka teistesse olulistesse sektoritesse tagasi: haridus, teadus jne - sellepärast ei tasu muretseda.
