Robert ja raiskamata jäänud ressursid

ERAKOGU

Küllap jõuab iga ökoistlikult elada katsuv inimene hästi ruttu nende küsimusteni. Et hea küll, poes jätan kilekotid võtmata ja kui just häda väga suur pole, ei osta valmistoidu letist karbiga salatit, sest ise süüa teha on ju võrratult toredam. Aga tõenäoliselt nullib üks Poola lillkapsapea mitme kilekoti kokkuhoidmisega tehtud ökoteo. Või et siis Rakverre vanematele külla sõidan küll kenasti rongi või bussiga, aga siis lendan üle ookeani USAsse õppereisile ja ökoloogiline jalajälg vuhiseb ühe päevaga jälle selliseks, nagu paterdaks kingade asemel lestadega ringi.

Töö juures lähevad need küsimused veel keerukamaks. Kolmandas sektoris töötamine on ju üldiselt kantud usust, et see, mida me teeme, on ühiskonnale kasulik. Seega – mida rohkem tegevust, seda rohkem kasu. Aga rohkem organisatsioone tähendab ka suuremat kulu nende käigus hoidmiseks. Rohkem köetavaid kontoripindu ja elektrit tarbivaid masinaid. Rohkem palgalisi töötajaid – isegi siis, kui osa tööst saab ära teha vabatahtlike abiga.

Seepärast meeldibki mulle kangesti see, mida teeb ja kuidas mõtleb mu sõber Robert Egger, DC Central Kitcheni president USAs.

1980. aastate lõpus oli ta noor ööklubijuht, kes sattus kord enam-vähem viisakusest ühe heategevusühendusega kodututele suppi ja võileibu jagama. Päris, kust tuleb jagatav toit (“Annetatud raha eest Georgetowni Safeway’st ostame”), ja imestas, kuidas supijagajad kodutuid nimepidi tunnevad (“Aga nad käivad siin ju igal õhtul!”).Ning sai mitmeks päevaks mõtteainet.

Eks ole, me kõik teame, et kusagil on söögiasutused, kus igal õhtul toitu üle jääb, mis järgmisel päeval saabuvatele tellimustele ruumi tegemiseks ära visatakse. Ja teisal on inimesed tühja kõhu ja tühja rahakotiga, keda tuleb aidata. Kusagil on needsamad restoranid ja kulinaarialetid, kus tuntakse puudust töökätest – ja teisal inimesed, kes mingil põhjusel, kas oma rumalusest või asjaolude halvast kokkusattumisest, õieti midagi ei oska ning nõnda midagi kasulikku ei tee.

Robert pani need neli omavahel kokku, lükkas kaugemale tulevikku idee luua maailma lahedaim ööklubi ning asutas DC Central Kitcheni. Sotsiaalse ettevõtte, mis kogub söögikohtades üle jäänud toiduained ning valmistab neist iga päev üle nelja tuhande uue eine tänavatel, varjupaikades ja päevakeskustes tasuta jagamiseks. Mis aga veel olulisem – köögis töötavad needsamad endised kodutud, vangid, sõltlased, keda ükski teine tööandja palgata ei riski. DCCKs saavad nad 12nädalase kursuse jooksul kokakutse, praktika ja vajalikud tööoskused, nagu kellaaegadest kinnipidamine ja teistega arvestamine, mille järel on nad valmis tööks mis tahes toitlustusasutuses.

Iga päev töötab koos kokaõpilastega köögis ka paarkümmend vabatahtlikku ning mida kõrgemaks kasvab koos hakitud porgandite hunnik, seda põhjalikumalt saavad läbi lõigatud ka eelarvamused kodutute kui normaalset elu elada mittesuutvate inimeste suhtes. Ning uskuge mind, nii sõbralikku suhtumist kui lõunapausil DCCKs kohtab Tallinna söögikohtade teenindajate poolt haruharva.

Peale hoiakute ja oskuste ei ole DCCK-l vaja õigupoolest midagi juurde luua. Kõik oli juba olemas ning vajas lihtsalt natuke ümberpaigutamist, et toimima hakata: inimesed, toit, juhtumisi isegi kasutult seisev köögipind paariminuti lise jalutuskäigu kaugusel Kapitooliumist, linna suurima varjupaiga keldris.

Paarkümmend aastat tegutsenud, säästnud eri arvutuste kohaselt linnale ja ettevõtetele 30-45 miljonit dollarit sotsiaalabiks ja prügiveoks mõeldud raha, lugematuid tonne toitu, üle poole tuhande inimese, kes nüüd abi vajamise asemel ise hakkama ja teisi aidata saavad, ning andnud USAs eeskuju rohkem kui 60 sama skeemi järgi toimivale ettevõttele, mõtleb Robert nüüd üha sagedamini, kas see kõik on lõpuni see, mida vaja.

Et kas ei olda DCCK ja tema järeltulijate olemasoluga liialt ära harjutud, hakatud seda normaalseks pidama? Võib-olla peaks tegelema kodutuse ennetamisega?

Lisaks: kui puuduse kannatajad ühiskonnas ei ole kaugeltki ainult kodutud, vaid näiteks hoopis paari-kolme last kasvatavad ning kahel kohal töötavad üksikemad – siis ei lahenda nende probleemi supiköögid, kust ema pärast tööd tasuta toidupaki kaasa haarab.
 
Urmo Kübar on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja