1 

ÄRITERA:
Pensionärid, eluiga ja majanduskasv

Loo autor on majandusteaduste doktor, jätkab uurimistööd Taanis Århusi ülikoolis.

Nagu suurperes, nii ka terves ühiskonnas tähendab pikem eluiga, et vanavanemaid on vaja hooldada kauem. Selleks on tööealistel inimestel vaja kas millegi muu arvelt kokku hoida või on vaja ka vanematele leida võimalus majapidamistöödes kaasa aidata. Maksusüsteem, kogumispensionid ja majanduskasv ei muuda probleemi olemust.

Mida toob kaasa oodatav eluea pikenemine meile ja meie lastele? Millised on võimalused sealjuures tekkivate majanduslike probleemide ületamiseks?

Vananemine, ka rahvastiku vananemine toimub pika aja jooksul. Olulised muutused toimuvad alles siis, kui praegused parimas tööeas inimesed on pensionile jäänud ja tänased lapsed hakkavad neid ülal pidama. Kuna vanu on suhteliselt palju (sest nad elavad kauem) ja tööealisi inimesi suhteliselt vähe (kuna laste arv väheneb ja nende haridustee pikeneb), siis tuleb töötajatel kulutada rohkem jõudu teiste ülalpidamiseks. Moodsas ühiskonnas, kus suurperede rolli on üle võtnud riik, tähendab see muu hulgas kõrgemaid makse.

Majanduskasv ei aita probleemi leevendada. Koos majandusega kasvavad ka töötajate palgad, seega muutub kallimaks kõik, mida vanemad inimesed vajavad – sealhulgas arstiabi, hooldekodud, koduabilised. Ühesõnaga, kõik see, mille heaks keegi peab töötama. Teiseks kasvavad koos palkadega ka meie ootused elatustaseme osas. Me ei ole nõus, et pensionärid elaksid palju vaesemini kui tööealised inimesed. Ja kui töötajad muutuvad rikkamaks, ootame me, et ka pensionäride elujärg paraneks.

Maksude tõstmise asemel võib suurendada kogumispensionide osa. Kuigi kogumispension on natuke sarnane maksuga, on siin sissemaksete ja hilisema pensioni vahel palju selgem seos kui solidaarsuspõhise pensionisüsteemi puhul. Kogumispension ei muuda aga probleemi olemust. Vanuritel on vaja, et keegi nende eest hoolitseks. Seda ei tee pensionikonto, seda teevad ikkagi ainult lihast ja luust inimesed.

Teiseks sõltub investeerimiskontode tulukus pikaajalisest majanduskasvust ning intressimäärast. Kiire majanduskasv tähendab, et meil on vaja koguda rohkem raha – majanduskasv teeb ühiskonna tulevikus rikkamaks ja seega ootame, et ka meie oleksime pensionipõlves rikkamad. Seega on kiire majanduskasvu korral vaja täna koguda rohkem pensionimakseid! Kõrge intressimäär tähendab, et tänane väike sissemakse toob meile tulevikus suure pensioni ja seega on täna vaja koguda vähem. Intressimäär on omakorda seotud investeerimisvõimaluste ja säästude hulgaga maailmas. Kui lähiajal Euroopa, USA ning Hiina hakkavad koguma üha suuremaid pensionifonde, tekib maailmas raha üleküllus. Et intressimäärad ei langeks, on vaja, et mujal maailmas püsiks kiire areng ning suhteliselt lühike eluiga (sest muidu hakatakse ka seal investeerimise asemel säästma). Piltlikult öeldes hakkavad meie laste eest nende vanaduspõlves hoolt kandma Lähis-Ida, Aafrika ning Kagu-Aasia tööealised inimesed.

Ka lasterikkad pered ei too olulist leevendust. Esitek s on lapsi vaja väga kaua ülal pidada, hariduse pikenedes üha kauem. Praegu sündivad lapsed sisenevad tööturule aastatel 2025–2030. Teiseks lähevad ka suuremad laste põlvkonnad kunagi pensionile. Kokkuvõttes mõjutab suurem iive töötajate-ülalpeetavate arvu vähe.

Laste arv mõjutab aga teisi tähtsaid tegureid. Esiteks pensionide ostujõudu – kui lapsi on vähe, muutuvad pensionäride ostetavad teenused kallimaks, sest lihtsalt pole, kes neid pakuks. Ja teiseks – just tööealised põlvkonnad on need, kes tagavad pensionifondide tulukuse. Kui ei ole noori, kes sääste investeerivad, siis ei tooda fondid tulu.

Ühe võimaliku lisatööjõu allikana on sageli nimetatud immigratsiooni. Kuigi immigrantide kavatamise ja hariduse eest on hoolitsenud teised, näitab kogemus, et võõrastel on vähemalt Euroopa tööturule väga raske siseneda. Seega ei ole ka paremas tööeas sisserändajad nii tõhusad maksumaksjad kui kohapeal kasvanud inimesed.

Viimaks on võimalik ka pensioniiga tõsta. See võib olla kõige tõhusam viis ülalpeetavate arvu vähendamiseks ja töötajate arvu suurendamiseks. Pensioniea tõstmine on mõnes mõttes õiglane – miks peakski ühiskond täiesti elujõulisi inimesi üha kauem ja kauem ülal pidama? Õiglus ei tähenda aga sugugi alati, et valijad niisugust ettepanekut toetaksid. Näiteks Euroopas on töötajad pigem huvitatud vähem töötamisest ja varem pensionile minekust. Teiseks, kuigi vanad inimesed on praegu palju parema tervise ning töövõimega kui endistel aegadel, ei tähenda see üheselt, et ettevõtted oleks valmis neid tööle võtma. Kogemus näitab, et kord töötuks jäänud vanemas keskeas inimesel on väga raske võimetekohast rakendust leida. Ei ole selge, kuivõrd pensioniea tõstmine nihutaks neid probleeme kõrgemasse vanusesse ja kuivõrd tekitaks uusi ja suuremaid probleeme.

Kokkuvõttes ei ole rahvastiku vananemisest tulevatele probleemidele ühte head lahendust. Tõenäoliselt on optimaalne mingi segu kõigist nimetatud võimalustest – suuremad maksud, suuremad pensionimaksed, kõrgem pensioniiga ning suurem ühiskonnasisene ebavõrdsus.

Elame-näeme.