Epp Petrone "Minu Ameerika"

Teadsin Epp Petronet juba sel ajal, mil ta oli veel Epp Väljaots; väike, koleerilisevõitu tüdruk, kes töötas tuntud ameerikasõbra Priit Pulleritsu käe all ajakirjas Favoriit. See oli aeg, mil Epp veel ei olnud ameeriklasele mehele läinud, kolinud New Yorki, Kennedy lennujaama lähedasse äärelinna ja asutanud üht tuntuimat blogi Eesti bloginduse ajaloos. Polnud mingit põhjust arvata, et nii võiks üldse minna, kuid läks sellegipoolest.

Nüüd on Epu blogi autori enda poolt raamatuna välja antud – hästi läbiproovitud öökapiformaadis, läikivate pehmete kaantega ja puha – ning kui ma Eppu nii kaua ei tunneks, võiks siinkohas veidike vinguda küll (vingumine üldlevinud seisukoha järgi ju müüb). Ma võiksin näiteks öelda, et Epp – ja temaga samaaegselt oma veebipäeviku raamatuks vormistanud SL Õhtulehe ajakirjanik Dagmar Reintam – on tegutsenud nagu kokkuhoidlik koduperenaine, kes küpsetab vanadest saiakannikatest saiavormi, teeb lõhepeast puljongit ja moondab kolm päeva külmkapis seisnud keedukartulid rohke majoneesi abil toitvaks salatiks.

Kuid ons ratsionaalsus patt? Kes ütleb, et autor peab looma oma teose spetsiaalselt raamatulugejate jaoks – kannatama, nutma, kõndima õigeid sõnu otsides kilomeetrite kaupa mööda tuba; kõik üksnes selleks, et järjekordsed paarsada lehekülge pudeneks julma maailma nagu vastsündinud põdravasikas emaüsast? Epul juba olemasolnud tekst töötas blogina ja töötab arvutikaugete või vanamoelist käsi-paber-kontakti hindavate lugejate jaoks ilmselt ka raamatuna, sest autor valdab hea jutuvestmise kunsti.

Need mõne lehekülje pikkused lookesed on ühtaegu õpetlikud ja informatiivsed – eestlanna vaatleb uudis­himu ja kerge võõristusega ameerika ühiskonna argipäeva – ning teisalt lugejahuvi tekitamiseks piisavalt pihtimuslikud. Vahel öeldakse ju, et lugejaile kordaminekuks peab autor enda koos naha ja karvadega mängu panema, kuid Epp laotab kompleksivabalt lahti kogu oma eesti-ameerika perekonna (tütar Marta, mees Justin, ämm, äi ja muud sõbrad-sugulased) elu. Piinlik see tulemus igatahes ei ole, pigem leebet sümpaatiat tekitav ja kaasa elama panev. Hästi loetav juturaamat, mitte liiga pretensioonikas, maitsev nagu kartulisalat, pehme kui saiavorm.