Safaritöötute rollimängud
OMADEGA PUNTRAS: Kolm tippjuhti (Velvo Väli, Erni Kask ja Ülle Lichtfeldt) saavad New Challenge Company koolitaja (Tiina Mälberg) käe all osa valutu vallandamise programmi imejõust. Lauri KulpsooVeiko Märka koges Rakveres, mis juhtub pintsaklipslastega siis, kui nad enam nii edukad ei ole.
Urs Widmer, “Top Dogs”
Lavastaja Kati Kivitar.
Osades Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Velvo Väli, Peeter Rästas, Erni Kask ja Tarvo Sõmer.
Esietendus Rakvere Teatris 20. septembril.
Šveitsi näitekirjaniku 1996 kirjutatud näidend balansseerib väga osavalt traagika ja huumori, realismi ja absurdi vahemail, ilma et ükski külg domineerima pääseks. Tükk on tugev nii tekstiliselt (juba teadmine, et selle tõlkis Mati Sirkel, on usaldatav kvaliteedigarantii) kui lavaliselt. Töötute juhtide ümberkoolituse ehk valutu vallandamise programmi ehk outplacement’i olemusest annab see nii ülevaatliku pildi, et hakka või ise “juhtkonna redimensioneerimisel” üle jäävate valgekraedega manipuleerima.
Tõsi on ka näidendi tutvustuses väidetu, et tükk sobib Eesti oludesse sama hästi kui Saksamaale (Šveitsi). On siis vahet, kas liiga roosilisi äriplaane peab koomale tõmbama Luft-Hans või Luik-Hans? Juhtide töötus on meil juba mitu aastat teravam probleem kui postiljonide või talusulaste oma. Samas, kui firmad kulutavad iga oma tipptegija valutuks vallandamiseks 9000 eurot, siis on selge, et raha on maailmas ikka liiga palju ja üha juurde tuleb.
Üldse vihjab “Top Dogs” ühemõtteliselt sellele, et Eesti praegune majanduslangus on meie ajaloos esimene, mis sünnib heaoluühiskonnas, ja mõjub pigem lõbustus- ja ärritusvahendina kui tragöödiana. Omamoodi pluss “Top Dogsile” on seegi, et näidendi publik nägi kogumuljes välja täpselt sama elitaarne nagu selle tegelaskond ning Ruth Rahnel-Martsoni (Tiina Mälberg) üleskutse “teeme väikese sisemise auditi” leidis kohe mõistmist ja heakskiitu. Reatöötud (või need, keda töötus ähvardab) käivad ju hoopis teistsugust teatrit vaatamas.
Richard Rohtil on mõjuv novell “Südamenõrkus”. Selle peategelane, juba vanem mees, jääb suure depressiooni ajal töötuks. Kusjuures ta ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et järsku enam tööd ei ole, sest kogu aeg on seda tema jaoks ikka rohkem olnud, kui ta teha suudab. Mees läheb sellest absurdsest olukorrast hulluks ja sureb ära. “Top Dogsis” esindab sellist suhtumist eelkõige Georg Niiberg (Velvo Väli). (“Lufthansa – see olen mina!”) Aga tegelikult on kõik viis eeskujulikud safaritöötud, kelle meelest parim rohi töötuksjäämise korral on kolmeks nädalaks Kariibi mere äärde lõõgastuma sõita.
Ümberkoolituse juurde kuuluvad rollimängud on lavastuse aluseks ning andsid trupile suurepäraseid ümberkehastumisvõimalusi, mida eelkõige Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli ja Peeter Rästas ka suurejooneliselt ära kasutasid. Eriti mõjuv oli Rästase (Armin Hurt) ümbersünd maniakaalselt nutvast vallandatust (“sentimentaalsest koletisest”) enda tööandjaks ja vallandajaks. Puändiks sai Lichtfeldti (Vivian Orlund) ja Erni Kase (Alex Mononen) vastandamine, kusjuures esimene pidi mängima iseenda meest ja teine oma naist. Siis läks lugu juba nii segaseks, et oli raske jälgida – aga nalja sai ikka.
Tarvo Sõmer (Mark Kolenski) jäi kõige rohkem varju, kuid mitte halvas mõttes. See ainult rõhutas Kolenski soliidsust, kuid ka kõige lootusetumat olukorda (ikkagi juba üle viiekümne...).
Tema teadis kõige paremini, mis tunne on, “kui sinu boksist hakatakse uusi seinu läbi joonistama”. Tema pani paika ka mitu loo olulist
moraali. Näiteks see, et 21. sajandiks on progress jõudnud sinnamaani, et kui sa tahad oma kodu, tuleb eluks ajaks pangaorjaks hakata.
(Täiesti õudne olukord tegelikult, sest erinevalt feodaalhärrast, kes pidi oma pärisorjade eest vähemalt sel määral hoolitsema, et nad tööd teha jõuaksid, pole pangal sinuga muud muret kui inkassofirma kallale ajada.) Või seegi, et erinevalt printsessist ei ajenda karjäärimuti vangitornis vaevlemine ühtegi tõelist meest duelli pidama.
Tiina Mälberg oli nagu kahes osas. Kui ta mängis võimukat ja dikteerivat koolitajat, oli kõik korras. Kui ta pidi vahepeal aga ümber kehastuma alatute meesšovinistide poolt tagakiusatud ärinaiseks, jäi kuju segaseks ja ebaveenvaks. Ehkki jalaväemiinid muutuvad tõepoolest ühemõtteliselt humaanseks, kui neid müüb naine.
Igasuguste täienduskoolituste ja ümberõpete formaalsust ja väikest kasutegurit tõestab ilmekalt näidendi kavaga kaasa antud 37punktiline “Hea juhi edureeglid”. Tegelikult piisab ainult viimasest punktist: “Makske oma töötajaile rohkem kui tavaks”. Juba outplacement’i kirjeldus mõjub täiesti õõvastavalt: “Vallandatavail aidatakse tekkivast emotsionaalselt keerulisest olukorrast võimalikult kiiresti ja valutult välja tulla ning erinevate nõustamiste, koolituste, testide, grupi- ja individuaaltreeningute, arenguplaani koostamiste jmt abil avatakse ettevõtte töötajaile uusi perspektiive...” Inimkeel see küll ei ole! Ilmselt on tegu ühe järjekordse tulusa õhumüümisprojektiga rasva ja igavusse uppuvas läänemaailmas. Tegelikult on uue koha saamiseks vaja ju hoopis mõjukaid sõpru või õnne.
Vaataja ei hakka näidendi tegelaste kombel selle finaalis uskuma, et kunagi saabub aeg, millal lõvi ja tall söövad koos neljaviljaputru, piimasupile ei tule enam kilet peale, kõik saavad nii palju palka, et ei peagi enam tööl käima, ning iga tunneli lõpus paistab valgus või isegi televiisor. Ja pole vajagi.
