|
|
Moraalne Eesti
Autor: Kalev Kesküla
(25.01.2006)
"Presidendilossis toimunud noortepeod šokeerisid kogu rahvast," kirjutas professor Margit Sutrop. Keda paneb õigupoolest imestama, et noortele meeldib pidutseda ja napsu võtta? Kas vanadele ei meeldi? Kas saunapidude traditsioonil õpilasmalevas sirgunud põlvkond ei mäleta, kuidas neile meeldis keskkoolis juua ja jaurata? "Laste joomapeodki peegeldavad ju vanemate elustiili," kirjutab Sutrop. Jumala tõsi! Kui vanemad armastavad Rilke luulesse või Hurda kõnedesse süvenemise asemel ööklubides hüpata või naabrimehega autot putitades viina võtta, siis ei šokeeri see palju kedagi. Kui vanasti mõnes ministeeriumis riigilipp õlgade ümber ringi joosti, peeti seda heaks naljaks. Pidu ju! Kui ma 1994. aastal Turun Sanomate õhtustele toimetajatele oma pudelist brändit pakkusin, ütlesid soomlased, et töö ajal ei tohi alkoholi tarvitada. Minu ajalehetöö kogemust arvestades oli see väide kuulmatu veidrus, aga praegu sunnitakse juba Eestiski inimesi kaine peaga lehte tegema. Vahest on Vabariigi alguspäevade passionaarsed ja ekstsessirohked peotraditsioonid tõepoolest suubunud kodanluse diskreetsesse võllu? Väga hea, siis hakkavad varsti nooredki vaikselt pidusöökide kõrvale veini libistama, kui just Briti poissmehed halba eeskuju ei anna. Moraalil on üks kummaline omadus: ta justkui kustutab mälu ja asendab selle soovunelmaga – "nii nagu peab", "nagu Ameerikas", "nagu Moskvas" (meenutagem "Kolme õde"). Unistamine pole keelatud, aga kuni ideaalset vabariiki veel pole, ei maksa olemasolevat kohe pornograafiaks kuulutada. |
| ||||||||