Kate DiCamillo „Lugu hiirest nimega Despereaux"

Esimesel hetkel vaatasin seda uustulnukat kui lihtsalt ilusate ja omapäraste “hariliku pliiatsi” tehnikas tehtud piltidega raamatut. Selle raamatu puhul olid ootused siiski kõrgemad tänu teosele antud Newbery medalile 2004. aastal. (John Newbery medaliga autasustatakse USAs kirjanikke silmapaistva panuse eest lastekirjandusse. See on vanim lastekirjanduspreemia maailmas, mida antakse välja aastast 1922.)
Lugu on hingestatud ja intelligentsest hiirekesest Despereaux’st, kes armastab muinasjutte ja muusikat, ning veel paarist olulisest tegelaskujust (printsessist, rotist ja teenijatüdrukust) ja nende seiklustest suures lossis. Tegemist on probleemide ülestõstmisega ja lahenduste leidmisega väga peenele küsimustekompleksile: armastus ja reetmine. Raamat on justkui muinasloo abil edasiantav elutõdede kogum, kus stiil tundub kohati isegi veidi kohmakas ja algajalik, kuid olustik on ometi nii põnev, et lased lainel end edasi liigutada. Teose ülesehitus meenutab paar aastat tagasi eesti kinolinadel jooksnud filmi “24 Hours”, kus ekraanil jooksis paralleelselt mitu eri tegevust. Lugejana jõuad just süüvida sündmustesse ja olustikku, kui äkki loksutatakse sind juba uude kohta, ning siis uuesti, kuni kulminatsioonis lõpuloos jupid omadele kohtadele liikudes terviku moodustavad.
Ei oskagi öelda, kas tegemist on lihtsalt hea jutu või imelise muinaslooga – või kajas siit vastu hoopis kirjaniku enda läbielatud elutõde? Kas lugejaks peaks olema minusugune ridade vahelt täiskasvanulikke elutõdesid otsiv varases keskeas naisterahvas – või hoopistükis puberteetikust noor, kes avalikult muinasjuttu enam lugeda ei julge? Lugu oli hea – ja kõik, kes te vahetevahel kõvahäälselt juttu kipute lobisema, oletegi lugejad!