Need kolm plaati vajaksid ehk suuri sõnu. Sven Grünberg paraku ise seesuguseid ei ütle. Tema saatesõnad oma fimimuusika karpkogumikule ei reeda, mil moel keerukas helilooja ta on. Ta räägib nii, nagu kirjutaks ankeeti aruannet – ütleb näiteks, et filmimuusika on talle oluline ja et ta püüab seda kvaliteetselt teha. Nojah, meie päralt on 86 kompositsiooni kolmes ja pooles tunnis. Mitte mingi “kvaliteedi” pärast ei hakkaks keegi iial seda kõike kuulama. Küll aga, kujutan ette, soovist oma fantaasiaid nende eneste raskuse all mõranemas näha. Või lihtsalt selleks, et tunda, kuidas päev nende helide saatel pimeneb. Või selleks, et aimata, kuidas aeg voolab, kuid mitte teada, mis kell on.
Olen täiesti kindel – elektroonilised helid on seda mõjusamad, mida ebaloomulikumad, külmemad ja südametumad nad on. Säärane muusika võiks olla rahutu ja pinges, isegi krambis, sest ta otsib kommunikatsiooni võõral territooriumil – seal, kus selleks veel keelt pole loodudki. Ja tulemus on võimetu maskeerima oma kunstlikkust, võimetu paistma loomulik ja orgaaniline. Tihti on nii, et elektrooniline muusika ei tarvita meiesuguste empaatiat, inimlikku kaasaelamist üldse. Ta mõõdab ennast teisel skaalal, sünnib kui teaduslik avastus ja vastutab oma ideaalis tuleviku ning mitte sureliku naudingu ees.
Sven Grünbergi kinomuusika kogumik räägib enamikus ilmselgelt midagi muud. See muusika ei otsi ennast kosmilistes unistustes või psühhedeelias, normaalsest suhtlusväljast eemal. Võibolla on see kõik Grünbergi jaoks paistnud liiga lõputu üritus, liiga ambitsioonikas ja väljapoole pööratud. Liiga suurel määral protsess ja liiga vähesel määral tulemuslik. Nii näeme hoopis, et Grünberg on kõrgema tõe otsija pealtnäha väikestes ja triviaalsetes, inimlikes asjades. Selles karbis on positiivne maailm, teraapiline ja ammendamatu. Ta sisaldab oma mahukuse juures hämmastavalt vähe konflikte ja dramaatilisi vastasseise. See kõik öeldi olevat “seisundimuusika”, kui ma õigesti mäletan. Helid ise justkui jälgivad seda, kuidas nad sünnivad ja hajuvad, ei põrku teineteise vastu, naudivad ennast. Ja Grünberg ei sekku. Ta näib uskuvat vaikusse ja sellesse, et asjades on kõrgem sisemine hingamine ja et see on ainus asi, mis tõeliselt kuulamist väärt. See, kuidas too muusika sünnib, millisest kehalisest kontaktist millise instrumendiga, on varjatud. Siin pole higi, siin on ainult parfüüm. Kas Grünberg tahab olla kõrgemal kui meie? Pisut vagam ja didaktilisem kui meie? Päris kindlasti ongi...
Keset seda melodramaatilist, kaunihingelist new age-panteismi, mis kord maskeerib end eksperimentaalmuusikaks ja siis jälle mitte, keset seda pisut liiga turvalist klaaspärlimängu helgib ometi nii mõndagi – mõtliku monotoonsusega liikuv “Liigub ja mõtleb”, Erik Satie’lik “Oli”, iseäralikult distantseeritud puhtusega “Vaalad”, pisut pimendatud, hirmutatud “Tuleviku linn” jne. Aga enamasti on see kaaluta muusika. Mitte et kunstilise kaaluta, vaid ilma füüsilise raskusjõuta. Siin lihtsalt pole piisavalt elektrit – ja muidugi, milleks filmimuusikale üleüldse elekter?
Kuid vastuseks sellele küsimusele võtke kogumikule nime andnud kuus lõiku filmist “Hukkunud Alpinisti Hotell”. “Laviin” ja “Tulid?!” ja teised hakkavad tööle vahest just seetõttu, et film ise ja tema keskne konflikt on selline – kommunikatsioonihäire võõra maailmaga. Ja Grünberg on tegelane selles filmis. Võibolla et kõige positiivsem tegelane Maa asukatest üldse. Sest tema muusika on oma kontakti juba loonud. Vahest on ta hotelli orkestrant. Sest tema mängida on “Ball” – üks vapustavamaid Eesti poplaule läbi aegade. Aga kui ma seda nüüd ikka ja jälle kuulan – tema soisevõitu groove’i, trummitaldrikute peibutavat sisinat, süntesaatorit, mis tõstab jalad maast, ja vokaalis kirge, mis ei sütita, vaid tarretab – siis mõtlen, et võibolla on see lugu praegu päris tõeline hit kusagil Galaktikas. 6
