Eesti kui Euroopa esimene amatsoonide riik
Tiit BlaatViimastel kuudel on meedias üles korjatud kaks meie laste, meie tuleviku seisukohalt väga olulist teemat – ennast vastutusest vabastanud lapsevanemad ja koolisüsteem, kuhu poiste kehv edasijõudmine väidetavalt algusest peale sisse on kodeeritud. Ent olgem ausad – tegelikult õpetatakse meil lapsi ju juba mitusada aastat vanade põhimõtete alusel. Jah, Vana-Kreekas ehk veedeti veidi rohkem aega kaunihingeliste kodanike seltsis maailma asjade üle filosoofeerides, aga sealt edasi on õpetamine ikka käinud nii, et üks tark ütleb ees ja mitu rumalat kordavad järele.
Olgem veel ausamad – sellesama praeguseni kasutatava hariduse andmise viisi vormisid täiuseni usinad jesuiidid ja selle lõid mehed just nimelt selleks, et õpetada poisse. Võrreldes algsega on meil isegi suhteliselt lihtsad õppekavad – ei mingit kreeka ja ladina keelt ega lõputut piibli päheajamist –, ja ei ole küll veel kuulda olnud, et näiteks 1440. aastast tegutsevas Etonis (legendaarses põhiharidust andvas poistekoolis Inglismaal) poisid õppimise asemel mängiksid.
Tegelikult on juhtunud lihtsalt see, et suhteliselt lühikese perioodi vältel – tasub meenutada, et seda aega, mil naisterahvad saavad näiteks ülikoolis käia, on olnud vähem kui sada aastat – on tüdrukud poiste mängud üle võtnud ja neist osavamaks osutunud. On loomulik, et see teeb haiget. Ja väga ebaloomulik, et seepeale lihtsalt alla antakse. Nõnda et ülikoolis on juba üks poiss kolme tüdruku kohta.
Veel keerulisem on kümnete tuhandete laste kodune olukord. Taas kord on pea peale pööratud ajalooliselt välja kujunenud olukord, kus mees toob saagi koju ja naine sellest toidu kokku keedab, vastutust järeltuleva põlvkonna eest jagatakse ja lastel on silme ees traditsiooniline peremudel. Nüüd see enam nii ei ole. Tuhanded Eesti pered sõltuvad pärast pere lagunemist ainult ema sissetulekust ja toidutegemise oskusest. Sealjuures ei pruugi isad sugugi saamatud olla, vastupidi – sõprade seas on nad hinnas mehed, sõidavad uhkete autodega ja elavad kenas majas. Isegi kiitlevad isekeskis sellega, kuidas ametlikust tööst saadavast paarist tuhandest kroonist ei saa isegi kohtuga lapsele elatist välja nõuda. Mida kõike nende laste emad ei ole pidanud rahapuuduse selgituseks kuulma. Kõige tähtsam on muidugi auto, järgnevad laenud, pikad puhkusereisid ja vaba aja veetmiseks vajalikud vidinad. Lapsed täisväärtuslikkust tagavate asjade nimekirja ei kuulu. Muidugi on ka neid, kes oma laste eest hoolitsevad, ja neile siinkohal suur aitäh.
Emad aga peavad mitut tööd tehes pingutama, et lapsed puudust tundma ei peaks, ja tihtipeale veel ka isakultust kõrgel hoidma. Nii et kui keegi hõiskab, et lastel on isa vaja, tahaks vastu hõigata, et lastel on ema vaja. Sest isade hoolimatuse tõttu ei saa ka emad kuigi palju lastega koos olla. Veelgi enam – naised peavad raha teenimiseks vähemalt 25 protsenti rohkem tööd tegema. Lapsed on kui nelja ilmatuule kätte jäänud kõrrekesed, kel seljataguseks toeks ainult ema. Ei ole enam vanavanemaid, isasid ega riiki. On üks ja ainus – ema, kes on sisuliselt supernaine. Õdesid-vendi ei ole ka kuigi palju, sest ühiskondlikult heakskiidetud ebakindlas olukorras ei kiirusta naine rohkem lapsi tegema, kui ta ise neid üles kasvatada jõuab. Ja see on – kaks.
Supernaiste liigi tekkimine toob omakorda kaasa supertüdrukute liigi tugevnemise. Poisid jäävad aina nõrgemaks ja saamatumaks, sest nad ei suuda kuidagi üle saada asjaolust, et nende isad neid ei taha ja järelikult on nad tä
iesti mõttetud mehed (mis kehtib küll isade, aga mitte nende väikeste poegade kohta, kellele on aga vastupidist väga raske selgeks teha). Tüdrukute eeskuju on aga emad kui naised, kes saavad hakkama ükskõik millega siin maailmas, ja ka neist kasvavad samasugused tugevad inimesed. Isad on nende jaoks mõttetud ja ebausaldusväärsed mehed, kellega ei ole midagi pihta hakata. See ei ole siinkirjutaja isiklik väljamõeldis, seesama suundumus levib Põhjamaades ja sealt edasi. Tagajärg – tüdrukud on tugevamad, targemad, julgemad, ettevõtlikumad, hakkajamad. Suur tänu siinkohal lävendipõhisele vastuvõtule ülikoolidesse – sellega võeti ära viimane võimalus rohkem poisse vastu võtta, mis omakorda tõstab tüdrukute haridustaset veelgi kõrgemale.
Mehed on loonud seljataguse kindlustamiseks igasugu organisatsioone. Ka selliseid, kuhu naisi mingil juhul vastu ei võeta. Nende tundmine aitab aru saada, miks mõni inimene on just sellisel positsioonil, nagu ta parasjagu on, ja miks mingi raha liigub just neid ja mitte teisi liine pidi.
Selliseid süsteeme ja institutsioone, kus meestest isegi salaja mööda hiilida ei saa, on suhteliselt palju. Üks selliseid on EV Riigikogu. Meenutagem 2006. aastat ja Reet Roosi algatatud üritust tagada elatis lastele, kelle üks vanem oma kohust ei täida. Selliseid lapsi on Eestis tublisti rohkem, kui aastas juurde sünnib, ja kaks aastat hiljem on kõik need lapsed ikka veel igasuguse kaitse ja toeta. Sest meil kehtib lihtne ja tõhus riigi tasemel aktsepteeritud ringkaitse.
Naiste sõprussidemete ühisjooned on pealispinnalt vähem nähtavad, seega ei ole võimalikel uuristajatel võimalik neid põhja lasta. Ent need läbinähtamatud sidemed tähendavad, et mida aeg edasi, seda enam naisi kvootide mittekehtestamisest hoolimata kõrgetele kohtadele jõuab. Meie tütred saavad emapiimaga kaasa teadmise, et ei ole asja siin maailmas, millega nad hakkama ei saaks. Paarikümne aastaga saab ka neist praegustest mitteisadest tähtaja ületanud kaup ning et uute meeste pealekasv on nende endi tegematajäämiste tõttu takerdunud, võtavad suureks kasvanud tüdrukud järje üle. Iga aastaga ikka rohkem ja rohkem tuleb neid. Nii juhtubki, et mõnekümne aastaga õnnestub Eesti imepärasel pisikesel kasvulaval täiesti rahulikult ja ilma igasuguse revolutsioonita kehtestada naiste ülemvõim, nii et me võime ennast uhkusega nimetada Euroopa esimeseks amatsoonide riigiks.
