1 

Klaver või Mendelejevi tabel?

Tagasihoidlik, aga mitmekülgne: Pianist Irina Zahharenkova võiks samahästi olla ka keemik või soome filoloog. Soome keele oskus kulus marjaks ära, sest armastus viis noore naise Soome elama. ANNIKA HAAS

Pianist Irina Zahharenkova võidab ühe nimeka konkursi teise järel. Brigitta Davidjants küsib temalt edu valemit.

Kunagi õigustas üks klaveri erialalt muusikateadusse siirdunud neiu oma valikut sõnadega, et klaveri jaoks on vaja positiivses mõttes ekshibitsionismi ning temal seda pole. Irina Zahharenkova, malbe olemisega nooruke pianist, on kaugel enese eksponeerimisest. Kuid sellest hoolimata äratab tema konkursivõitude nimekiri aukartust. Viimaste aastate jooksul on ta neid kinni pannud tervelt üheksa. Seejuures tundub, nagu teeks ta seda ülimalt lõdva randmega. Möödub kuu ja tuleb jälle teade, millise prestiižse konkursi see Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant on ära võitnud.

Kuidas saab nii hästi minna, pinnin ma Irinat. "Harjutama peab väga palju," vastab ta. Kui palju on palju, see sõltub juba inimesest. "Mina harjutan vähe. Kui mul pole ühtki tähtsat asja ees, siis neli tundi päevas. Ja kui millekski valmistun, mängin viis-kuus tundi. Aga seda pole väga palju. Mõned harjutavad palju rohkem." Räägin talle seepeale koolist kuuldud kõlakaid, kuidas tudengid mängivad kuni kaheksa tundi päevas. "Ja-jaa," kostab tema. "Aga mina pole nii paljuks võimeline. Harjutamisest ei saa teha elu sisu."

Aga mida on ühe konkursi võitmiseks vaja lisaks harjutamisele? Irina jääb kangekaelselt tagasihoidlikuks: "Noh, õnne on ka vaja. Et läheks hästi just õigel hetkel. Vahel peab hästi minema kell üheksa hommikul ning see pole tegelikult kõige mugavam aeg. Ja tähtis on, et oleks hästi vaba tunne. Et lähed lavale ja teed just nii, nagu tahad. Et oled veendunud selles, mida teed. Aga õnne on vaja, sest žürii maitsest sõltub palju."

Juunis Tallinnas korraldatud pianistide konkursil Irinat osalemas polnud. "Mul oli just samal ajal Itaalias konkurss ja ma valisin selle. Aga siin ma käisin finaali kuulamas ja see oli väga huvitav." Ta lisab kohe, et finaalid talle ei meeldi: "Orkestriga finaalkontserdi põhjal on väga raske midagi otsustada. See ei näita just kuigi palju." Püüan nüüd Irinalt intriigi välja pressida ja uurin, kas Eesti oskab oma noori talente hoida. Irina säilitab malbe hoiaku: "Eks ikka hoitakse. Kui midagi väga hästi teed, küll siis märgatakse ja hinnatakse."

Tippinterpretatsiooniga kaasneb üldjuhul askeetlik eluviis ning tõsine töö algab sügavas lapsepõlves. Tihti põhjendatakse paljutõotava tähe kustumist sellega, et too oli pärit kolkast, kus ei saanud õige hetkel piisavat haridust. Selle taustal on Irina haridustee hoopis veider. Nimelt jõudis ta Otsa-kooli kõrvalt õppida soome filoloogiat ja keemiat.

"Mõtlesin, et prooviks veel midagi muud," kommenteerib ta lakooniliselt, kui ma imestusest suuri silmi teen. "Keemia meeldib mulle juba lapsest saadik. Mõtlesin, et läheks õige TTÜsse. Aga ma pidasin seal vastu pisut üle aasta. Mul oli raskusi füüsikaga. Pealegi nõuab see kõik ikka nii palju aega ning mina polnud võimeline kahte asja korraga nii hästi tegema." Pilt Irinast, kes ei nõjatu vastu klaverit, vaid küürutab hoopis katseklaaside kohal, pole raske tekkima. Aga soome filoloogia? "Tegelikult tahtsin lihtsalt kuhugi ülikooli astuda. Tahtsin õppida rootsi keelt, aga need vahelduvad - ühel aastal on rootsi, teisel soome keel. Tol aastal rootsi keelt polnud ja nii ma läksingi õppima soome keelt. See osutus tegelikult väga kasulikuks, sest pärast läksin ma ju Soome elama." Kui pärin, kas nüüd on ta lõpuks veendunud, et klaver on see õige, satub Irina pisut segadusse: "On olnud kahtlusi, aga õigemini... ma ei tea... Jah, vist ikkagi."

Kuigi Irina kolis Eestisse alles õrnas murdeeas, räägib ta puhast eesti keelt. Nüüd kipub ta eesti ja soome keelt segi ajama, sest hiljuti on palju vaja läinud viimast. Nimelt elab ta juba neli aastat Soomes, "väga ilusas ja vaikses Kuopios", ega plaanigi tagasi tulla. "Mul pole ka Soomes tööd, aga mu mees töötab seal orkestris," selgitab ta. Irina abikaasa on gamba- ja kontrabassimängija. (Viola da gamba meenutab välimuselt tšellot ja oli kasutusel peamiselt renessanss- ja barokkajastul.)

Irina mitmekülgsus ei piirdu klaveri, soome keele ja keemiaga. Ta ühildab mängleva kergusega ühildamatuid asju, mängides lisaks klaverile ka klavessiini. Täpsustuseks nii palju, et kuigi mõlemad on klahvpillid, tekib heli neis erinevalt - klaveris lööb keelt haamrike, klavessiinis tõmbab keelt plektron. Irina tunnistab ka ise, et neid pille ei saagi eriti paralleelselt mängida: "Kui mul seisab klavessiinil ees midagi tõsist, siis mängin ainult seda. Kui pean mängima ka klaverit, siis püüan klavessiini palju harjutada. Puudutus ja väljendusviis on niivõrd erinevad. Pead unustama crescendo'd ja diminuendo'd. Ja artikulatsioon on ka väga erinev."

Irina armastab vene kirjandust, kuid enda sõnul pisut vähem tuntud mehi, nagu Pissemski, Boborõkin ja Ertel. "Need on vanad kirjanikud, kes on ka äärmiselt huvitavad, aga nad pole ehk nii säravad ja otsast lõpuni viimistletud kui näiteks Tolstoi või Dostojevski." Küsin seepeale, kas heaks interpretatsiooniks peab olema seesmiselt rikas. "Ma arvan, et see on vajalik. Kui inimene ei ela normaalset elu, hakkab tema muusikaline väljendus kannatama. Midagi jääb puudu. Elada tuleb täiel rinnal."