Professor oli väga haige...

Enne sügistorme oleks põgenemine kindlasti ohutum olnud, arvab Sinimägede lahingute otstarbekuses kahtlev teenekas Rootsis elav Välis-Eesti poliitik ja “Teataja” ajakirjanik Aksel Mark.

1944.aasta jaanuaris jõudis punaarmee Narva jõeni, sellega siis uuesti Eesti territooriumile. Olin pidevalt lugenud sakslaste korraldusi “Virumaa Teatajale” “millest ei tohi kirjutada”. Sellesse rubriiki kuulus ka teade, et “rinnet on õgvendatud Narva jõeni”. Nii oli pilt selge, et Eestit ootab uus NLiidu okupatsioon.

Mul oli tollal pidev “poliitiline kontakt” Eesti Vabariigi aegse Riigikogu liikme  Rudolf Pennoga. Penno oli just olnud Tallinnas ja jutul omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe sekretäri Voldemar Tartuga, kes oli kinnitanud Mäe kindlat veendumust, et sakslased ei loovuta Eestit ja samuti, et mingit eestlaste mobilisatsiooni ei tule.

Juba järgmisel päeval oli “Virumaa Teatajas” teade, et Hjalmar Mäe kuulutab välja eestlaste mobilisatsiooni. Ei kulunud pikka aega, kui tuli Jüri Uluotsa raadiokõne, kus ta Mäe mobilisatsiooni soojalt toetas.

See lõi pildi meile Pennoga selgeks: sakslased kasutavad eestlasi oma taganemise kaitseks. Meie seisukoht oli nüüd selge: lahkuda Eestist. Rakveres ei olnud see sellal ülepääsmatu ülesanne. Soome laht oli jäävaba ja endiste piiritusvedajate paadid olid nüüd põgenike viimiseks olemas. Olen meie Eestist lahkumist pikemalt kirjutanud Teatajas.

Soomes selgus, et meie pilt kodumaal oli rohkem kui õige. Kodumaal jäi nagu varju, et NLiidul olid liitlased USA ja Inglismaa. Soomes oli see selge.

Esialgu sai Eesti rinne hingetõmbe aega, kuna punavägi oli suuresti rakkes just Soome vastu. Pärast jaanipäeva rahunes olukord Soomes, tulid teated, et venelaste lisaväed paisatakse just Eesti vastu. (Huvitav on detail,  et see info jõudis meieni Jaapani vastuluure kaudu Helsingis). Kuipalju “salainfot” Pole uuritud, kuipalju infot Eestist saksa vägede ja eestlaste hoiaku kohta, mis tuli soomlastele, läks heas usus inglastele – aga sealt ka Moskvasse, aga küllap seda siiski oli.

Punaarmee asus Eestit vallutama suve lõpul, äsjamobiliseeritud eestlased võitlesid Sinimägedes ja Peipsi rindel. Ka NLiidu vägedes suur osa 1941. aastal mobiliseeritud eestlasi, nende vägede varustus ja toetus USA ja Inglismaa poolt oli rikkalik.  Hitler tuli võita!

Üldine on arvamus, et Sinimägede verised lahinud andsid aega eestlastele põgeneda. Enne sügistormist merd oleks see põgenemine kindlasti vähem ohtlik olnud. Aega anti muidugi sakslastele taganemist organiseerida. Oli ka eestlasi Soomes, kes läksid kodumaale appi, eriti vabatahtlikke, kes olid võidelnud Soome rinnetel “Eesti au ja Soome vabaduse” eest. Kohtasin Helsingis ka admiral Pitkat, ta oli juba vanadusest märgitud mees.

Olgu lõpuks ühe Stockholmis olnud inglasest eesti sõbra küsimus Rudolf Pennole: “Mis sundis Jüri Uluotsa toetama Hjalmar Mäe mobilisatsiooni?”. Ja Rudolf Penno vastust: “Professor on väga haige ja halvad sõbrad kasutavad teda ära”.