Mis meist saab?

Kui ma otsisin sõnu, mis kõige paremini iseloomustaksid nii mööduvat aastat kui ka veel tulevaid aastaid, siis jõudsin pealkirjas oleva Agnes von Mönnikhuseni eksistentsiaalse küsimuseni “Mis meist saab?” filmist “Viimne reliikvia”.

Need vürst Gabrielile öeldud sõnad on pigem retoorilised; nii “mikro” kui “makro” ühekorraga ja ühtmoodi tähtsad nii armastajatele kui ka Eesti ja maailma tuleviku pärast muretsejatele.

Enamik saab ju aru, et vanamoodi enam edasi prassida ei saa. Maapõue varad ei ole lõputud, puhas õhk ja vesi võivad otsa saada. Teame seda küll, aga elame ikka nii, nagu ei teaks. Ja ei pinguta piisavalt, et midagi kas või veidigi muuta.

Kui näiteks Eestis pingutame prügi sorteerida, aga samas Hiina, India ja Indoneesia elanikud ihkavad omada ühe inimese kohta sama palju autosid kui Ameerika Ühendriikides ja sinnapoole ka liiguvad, siis peaks aastane naftatootmine maailmas peagi vähemalt viiekordistuma. Mis omakorda tekitab viis korda rohkem õhusaastet.

Naftavarud hakkaksid kiiresti kahanema. Siiski on autokütuse tooret võimalik toota ka kivisöest, bituumenliivast või põlevkivist. Kuid need tehnoloogiad saastavad keskkonda kolmandiku võrra rohkem. Kui toita autot piiritusega, siis söövad piirituse tootmiseks vajaliku haljasmassi põllud ära vihmametsad jne jne. Kui tehnoloogia jääb samaks, siis tekib aina rohkem saastet või tekib see mõnes vaesemas riigis.

Lahendus on fossiilsetele kütustele alternatiivsetes kütustes, mitte viie protsendi etanooli lisamises diiselkütusele ning produkti pidulikus ümbernimetamises “biodiisliks”. See on lollide lohutus, mitte lahendus. Aga tõsiselt võetavaid alternatiive me ei näe ei tänavatel ega ka kodus. Kes tahab olla ökonoomne, see ostab väikese mootorimahuga auto, mitte “hübriidmaasturi”. Ja kas me usume täna, et rannaäärsed tuulepargid asendavad põlevkivi? Ei, vist mitte.

On ühekorraga kohutav ja lohutav, et tulevik ei tee inimestel vahet. Ehk paneb see inimesi mõtlema? Kui planeedi ökoloogiline tasakaal saab lootusetult rikutud, siis mõjub see ühel päeval igale kolkale. Kui otsa saab puhas õhk, siis oleme kõik võrdselt plindris. Kellelgi õnnestub eksistentsi pikendada maa-aluses punkris või mäetipul asuvas kindluses, kuid see lükkab lõpplahendust siiski ainult veidi aega edasi. Probleemid, nagu kirjutas Kurt Vonnegut, ei alga siis, kui oled isiklikku tuumavarjendisse peitu pugenud, vaid alles siis, kui sa pärast plahvatust sealt välja ronid.

Muidugi, me kõik oskame une pealt korrata, mida Gabriel kaunile Agnesele vastas. Ta ütles ausalt: “Ei tea.” Kes teab? Veerand sajandit tagasi kardeti kliima jahenemist, nüüd kuumenemist... Äkki on käes viimane “kuldaeg”? 

Variante on põhimõtteliselt kaks – kas inimkond suudab ennast kokku võtta ja päästa elu Maal või ei suuda.

Kui ei suuda, siis tuleb kohe tegutsema hakata. Vähest aega pole mõtet teesklemise peale raisata. Ole sina ise ja tee ainult seda, mis tundub õige ja asjakohane. Ära viida aega vastumeelse töö tegemisega, oma mõtete ja oma mina salgamisega. Ütle välja, mida sa mõtled! Tule kapist välja! Homme on võib-olla juba hilja selleks, et jätta endast igavikku hea mälestus!

Ja kui kõik peaks hästi minema, siis seda parem on puhta südametunnistusega puhtas maailmas edasi elada!