1 

I chocolate you = maailm ­estetiseeritakse

MITUT MEELT KORRAGA: Lev Manovichi sõnul ei ole ilusasjastamise – mis puudutab nii meie nägemist, kuulmist, kompamist, kui maitsmist – piire veel tajuda. INGMAR MUUSIKUS

Uusmeedia teoreetik Lev Manovich kõneleb, et moe­loojate abiga üha kaunimaks muutuvad mobiil­telefonid ja nende ekraanil toimuv teatraliseeritud animatsioon on märgiks ülemaailmsest estetiseerimise trendist. Teda kuulab Askur Alas.

Pole vist raske täheldada, et praegused mobiiltelefonid on võrreldes kümne aasta tagustega võrreldamatult rohkem kaunistatud. Rääkimata sellest, mis ekraanilt vastu vaatab. Ent estetiseerimise (iluasjastamise) trend on globaalne ja väljendub ka disainis ja arhitektuuris, väidab Tallinnas loenguid pidanud San Diego ­ülikooli professor Lev Manovich.

“Kui mõtlete oma esimesele mobiilile ja võrdlete seda mobiiliga, mida kasutate praegu, on disaini erinevus rabav, kas pole,” teatab Manovich Tallinna ülikooli aulasse kogunenud tudengitele vastuvaidlemist välistavalt, nagu gurule kohale.

Manovichi teooria kohaselt algas “infotehniliste vahendite” estetiseerimisetrend 90ndate teisel poolel ning üks selle eredamaid väljendusi oli 1998. aastal välja tulnud Apple’i iMac arvuti.

Tegu oli sellise arvutiga, mis polnud “hall kast”, vaid oli ehitatud värvilise monitori sisse.

Poolläbipaistvad monitor-arvutid olid erivärvilised – sinised, oranžid jne –, igaüks neist seostus mingi emotsiooni või tegevusega. Sinine näiteks surfamisega, mõni teine värv maitsega, väidab Manovich, ning nimetab seda “disaini demokratiseerimiseks”. Näiteid sellest, et tehnikariistadest saavad elustiiliobjektid, on varnast võtta – sülearvuti, mis näeb välja, nagu naiste käekott, lambikujuline Maci lauaarvuti, Nokia 2004. aastal alustatud moetelefonide sari jne.

Infoühiskonnas sündinud iluasjastamistrendi hüpernäiteks on Manovichi arvates Korea tehnikahiiglase LG moetelefoni Chocolate mullune reklaamikampaania, mis väljendus plakatitel ilusa naisolevuse pildis ja tekstis “I chocolate you”. Järgmine samm samast seeriast oli juba LG Prada telefon. See tõi esimest korda kõrgmoe igaühele kättesaadavasse tehnikavidinasse. Paralleele tõmmates toob Manovich disaini demokratiseerimise näiteks Philippe Starcki, kes võis luua president Mitterrand’i korteri erakordse sisekujunduse, ent samas võib supermarketist osta ka tema disainitud 7dollarilist hambaharja.

Taskutelefonidele tahab ta keskenduda sellepärast, et tegu on vidinaga, mis on pea igaühel olemas. Vähem kui paar aastat vanad telefonid köidavad omaniku tähelepanu animeeritud ikoonide ja helidega, kuju ja pinnaviimistluse, nuppude ning teiste mateeria ja meedia elementidega. Mobiiltelefonide disaini muutumist seostab Manovich laiema trendiga – infoesteetikaga, mille uurimisele on ta viimasel ajal enim oma aega pühendanud.

Chocolate on ühes peegelläikega ekraaniga läikivmust seade, mille kasutama hakkamine on justkui protsess omaette – teatraalne ja müstiline multimeedia etendus, kirjeldab Manovich.

Algul pole midagi näha, ent siis lööb ekraan helendama, nuppude alla ilmub valgus, näidatakse 3D animeeritud LG logo ja telefon väriseb käes nagu nurruv kass. Kas see on funktsionaalne?

Muidugi mitte! “Touch – vision – feeling,” resümeerib Manovich infoseadmete estetismi võidukäigu funktsionaal­suse taandumise taustal.

Kümme aastat tagasi arvati, et parim kasutajaliides (ehk see, mis jääb protsessori ja pea vahele) on nähtamatu. Ta peab eest kaduma, et saaks tööd teha. Ent tänapäeval ei taha disainerid enam interfeissi peita, vaid vastupidi, suhtlemine interfeisiga on eraldi SÜNDMUS, mida nähakse “kogemusena”.

“Ma tahan helistada sõbrale, mul on kiire – aga selle asemel, et kohe helistada, pean ma kõigepealt telefoni “sisse lülitama” ja siis selle veel “avama”, libistades näpuga üle ek raani.

Get the fuck out of the way!” selgitab Manovich ilmekalt oma Apple iPhone’i näidates. Ent üldjuhul on see tegevus täpselt nii pikk, et see inimesi ei häiri, vastupidi, paljudele selline “suhtlus” või “kasutajakogemus” meeldib. Manovich räägib palju “kogemustele orienteeritud majandusest” ning toob selle prohvetitena esile B. Joseph Pine II ja James H. ­Gilmore’i, kes postuleerisid raamatus “Experience Economy” (1999), et tänapäeva äris tuleb luua kasutajakogemusest meeldejääv sündmus, mille mälestus muutub iseenesest tooteks. Seda kogemust on võimalik omakorda müüa.

Animeeritud kolmemõõtmelised ikoonid ja muu tilulilu muudavad kasu­tamiskogemuse telefonis mänguliseks ja teatraalseks, väidab Manovich, ning toob siin eeskujuks Brenda Laureli, kes juba 1993. aastal ilmunud raamatus “Computers as Theatre” võrdleb operatsioonisüsteemi loomist teatritüki lavastamisega (nii palju kasutaja/vaataja jaoks nähtamatut jääb “lava taha”).

Esteetiline kategooria tuuakse sisse funktsionaalsuse arvelt. Kuid see ei ole iseenesest halb.

Paljud tehnikavidi­nad on nii “funktsionaalsed”, et inimene ei oskagi kõike õieti ära kasutada.

Funktsioon taandub esteetika ees ehk pos­tulaat “form follows function” on asendunud postulaadiga “form follows emotion”.

Apple on estetiseerimisetrendi liider, ütleb Manovich. Tema järel tulevad LG, Sony ja Samsung.

Viimast ei teadnud kuus aastat tagasi keegi, kuid nüüd on Samsung maailmanimi. Ja mitte kõige viimasel kohal pole seejuures asjaolu, et Samsung on noppinud viimaste aastate jooksul kõige rohkem disainiauhindu.

iPhone’i tohutu edu taga on Manovichi sõnul muuhulgas see, et Steve Jobs otsustab ainuisikuliselt, kuidas vidinad töötavad, millised nad saavad välja nägema jne. Teistes suurfirmades on otsustusprotsessid palju keerulisemad. Ent Microsoft tuleb kõne all olevates arengutes Apple’ile järele, ning tõestuseks on projekti staadiumis olev Microsoft Surface – laua moodi ekraan-arvuti, mis suhtleb intuitiivselt kasutajaga. Näiteks paned digikaamera “laua” peale ja tõmbad näpuga kaamerast fotod “lauale”, selle asemel, et kuskil menüüdes tuhnida.

Kümmekond aastat tagasi oli infotehnoloogia orienteeritud tööle, kontorile. Töö ja eraelu olid üksteisest palju rohkem eraldatud kui praegu. Halle IBMi arvuteid ostsid juhid ja need olid sekretäride laua peal. Seetõttu seostati palju asju kontoriga – tekkisid sellised ikoonid nagu kaustad (kataloogid), prügikast (recycle bin) jt. Infoühiskond on seda muutnud – tööl ja kodus kasutatakse samu infotehnilisi relvi. Ka arvutite operatsioonisüsteemid on muutunud hallidest ja tähelepandamatutest värvilisteks, mängulisteks ja endale tähelepanu tõmbavateks. Nagu telefonide puhulgi, tahetakse kasutamisel luua emotsioon, esteetiline kogemus.

Kas estetiseerimisel on mingid piirid ka? Kaugele see veel läheb? Manovich ütleb, et piire ei ole võimalik praegu tajuda, sest oleme tegelikult alles alguses. Verstapostidest nimetab ta ühe hingetõmbega ajakirja Wallpaper (1996, Tyler Brüle), Guggenheimi Bilbao kunstimuuseumi rajamist (1997), raamatupoodide-kohvikute disaini muutust ja Collete’i, iMaci tulekut, telefonide värviliseks muutumist ja praegusest ajast moetelefonide trendi, värskeimaks näiteks Ferrari telefon.

Ta läheb nii kaugele, et võrdleb iluasjastamisprotsessi tehnikas arhitektuuri arengutega. Kõrvutades algelisi telefone postmodernismiga, ja praegusi arenguid baroki ja Hans Ibelingsi populariseeritud neutraliteeti taotleva, “tühja meediumina” tajule orienteeritud supermodernismiga.

Ent võimalik on ka tagasiminek kõige lihtsama, lakoonilisuse juurde. “On erinevaid esteetikaid – minimalistlik on ka olemas. Ning näiteks keskkonnateadlik mõtlemine võib minimalismini viia, aga see nõuab laiemat kultuurilist muutust,” ütleb Manovich. Järgmises staadiumis lahustub tehnoloogia tema hinnangul teistesse igapäevastesse tarbeesemetesse.

Praegu aga püüavad arendajad-disainerid estetiseerimisel üha enam kasutada mitut meelt korraga – nägemist, kuulmist, kompimist, ning isegi maitsmist (“I chocolate you”). Järgmine suur asi on Manovichi arvates lõhnad. “Jaapanis on juba telefonid, mis eritavad lõhnu. Ka nii, et kui keegi helistab, siis tunned teatud lõhna. Kui lähed kaubanduskeskusesse, tekitatakse teatud lõhn, mis kallutab teatud valikuid tegema,” väidab ta.

Milleks see kõik vajalik on, võiks küsida. Kas estetism, mängulis-teatraalne lähenemine mobiiltelefonidele muudab kuidagi kasutaja elu?

Pole aimugi, tunnistab Manovich.