Fred Jüssi "Jäälõhkuja"

Fred Jüssi “Jäälõhkuja”
Autori fotod.
Petrone Print, 2007. 98 lk.

Fred Jüssi valik tema kaastöödest Eesti Raadiole, Eesti Loodusele ja Noorte Häälele ilmus” Jäälõhkuja” nime all 1986. aastal. Nüüdne” Jäälõhkuja” on eelmise täiendatud ja lühendatud variant – fotod on muutunud värviliseks, välja on jäänud nõukaaegsed reisikirjad ja lisandunud on lugu lindude sügisesest rändamisest üle Saarnaki laiu.

Jüssi oskab luua atmosfääri: “Karvasjalg-kakk lendab männilatvade kõrguselt üle mu pea, ise kuristab naerda, jõekäärus mühatab korra kassikakk. Vaatan kella: kolmveerand neli” (lk 15). Raamatus loovad õhustikku ka fotod, ent mäletame sedagi, kuidas Jüssi raadiosaated olid ambient-muusika selle sõna kõige õigemas ja müstilisemas tähenduses.

Jüssi on fenomen, kel on midagi öelda nii kogenud matkahaidele ja loodusevaatlejaile kui ka urbaniseerunud ja infoküllas noorele. Jüssil on silma ja sulge, rahu ja teadmisi. “Jäälõhkujast” peegeldub ka kontsentreeritus: palad ei ole valitud pealiskaudse spontaansusega, vaid üdini mõtestatult. Siin on poeetilis-informatiivsed pildid puravikupäevast, väikesest vahtrapuust, lutikast, käokeelest, harakkuljusest, härjasilmadest, nõgesest, laanelillest, lõunatuulest ja varjudest. Nimilugu “Jäälõhkuja” jutustab armsast pisikesest linavästrikust ja tema seosest kevade tulekuga.

Laskem asja selgitada klassikul endal: “Tervelt veerand sajandit olen põhjamaa loodusest otsinud lihtsaid asju – radu inimlike rõõmude lätetele, märke, mis juhataksid neile radadele.

Tean, need lätted on püsivad, igipuhtad, nad on olemas. Rajamärkide saladus seisneb tunnetuses. Nad on hetkelised, need märgid. Neid ei saa seletada, nagu ei saa seletada hetke, mil mull lõhkeb allika pinnal või kostab sõtka tiivavilin kevadöös, ja ei saa seletada sedagi, mis neist hetkedest jääb inimese hinge. Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud” (lk 76).