Süüria asub ­külalislahkuse teljel

TSITADELL: Richard Lõvisüdame peatuspaigana tuntud ning ristirüütlite poolt rajatud kindlus Süüria mägikülas Crack de Chevaliers’is. Aive Levandi

Reisi Süüriasse tasub kaaluda, kui hindad Lähis-Ida pulbitsevat õhkkonda ning oled valmis end kohalikku keskkonda sulandama. Siit leiab kõike – alates iidsetest Damaskuse tänavasoppidest kuni roomaaegse kõrbelinnani välja, kirjutavad Aive Levandi ja Andrus Hiiepuu.

Ületasime Süüria piiri Liibanoni suunalt, väikeses Deraa küla piiripunktis. Kõik sujus ladusalt, vaid viisatasu maksmisel saime taas kogeda kohaliku kultuuri eripära – kui tegime 32 dollari suurusest viisamaksust kuuldes suured silmad, kahanes paari minuti pärast summa 12 dollarile. Ärevalt vehiti mingite nimekirjadega ja öeldi, et eestlased saavat siiski, jah, odavamalt.

Esimeseks peatuspaigaks Süürias valisime mägiküla Crac de Chevaliers, mis asub umbes 30 km Liibanoni-Süüria piirist. Küla asub kõrgel mäe tipus ja tema suurim vaatamisväärsus on Richard Lõvisüdame peatuskohana tuntud ning ristirüütlite poolt rajatud Tsitadell. Kindlus on hästi säilinud ning mäe veerel seistes väga muljetavaldav, omal ajal mahtus sinna ühekorraga ligi 400 väsinud rüütlit. Siin on olemas nii hospidal, kirik kui ka printsessitorn.

Meie hotell asus vastaskaldal mäeveeru sees ja toad vaatasid otse tsitadelli poole. Tsitadelli kõrval töötav mägiküla restoran üllatas oma menüü ja kokakunstiga – kõik, mida pakuti, viis keele alla! Süürias on kombeks tuua lauale suur valik salateid ja kastmeid ning lisaks veel Araabia leib koos lihaga. Seda saab eri sisuga täita ning see maitseb ülihästi!

Kohalike igapäevaseks roaks on "sandweech", mis on kanaliha koos salatiga Araabia leiva sisse keeratud. Kebabi leidub ka tänavanurkadel ning ka seda mähitakse hoolsalt leiva sisse, seega wrap mis wrap meie mõistes.

Esimene suurem Süüria linn, kus pikemalt kanda kinnitasime, oli Aleppo, suuruselt teine linn Süürias. Linna vanuseks hinnatakse 3000 aastat ja ajaloolise pitseri paneb talle linna keskel mäel kõrguv 16. sajandil ehitatud suursugune tsitadell.

Enne reisile asumist oli meie kõrvu jõudnud seik, et Agatha Christie oli siin linnas asuvas hotellis Barons kirjutanud oma kriminulli "Mõrv Idaekspressis". Tema abikaasa Malwan oli Briti Kuningliku armee kolonel ning siin sõdimas. Kohapeal pidime tunnistama, et hotell on seda fakti oskuslikult turustanud ja loonud lausa legendi toast nr 203. Iga pisimgi nurk ohkas siin koloniaalaja järele.

Meie seadsime end sisse pisut vähem kärarikkas mõnusas vanalinna servas asuvas seljakotirändurite hotellikeses, kus oli käe-jala juures olemas kõik eluks vajalik infra ning isegi internet. Hotelli sisekujunduses oli järgitud kohalikke etnilisi motiive ning seepärast elavdas see mõnusalt ka mõtteid.

Aleppo turg oli turismihooaja madalseisu tõttu suhteliselt inimtühi ja kauplejad ei viitsinud meie pärast eriti võisteldagi. Tšillisime seega rahulikult mööda kitsaid vanalinna tänavaid ringi ja tegime juttu kaupmeestega. Üks neist püüdis meile selgitada, miks kahepoolne damasc’i laudlina on kena: "See on ju justkui George W. Bush, selline kahepalgeline ja mõlemalt poolt kasutatav..."

Süürias tunduvad inimesed olevat lihtsamad kui Liibanonis. Inimeste sissetulekute tase on madalam, keskmine kuupalk on umbes 2000 krooni. Tänavatel liikuv autopark on tagasihoidlikum ja seda kindlasti ka kõrge importmaksu pärast. Kogu riigi rikkus on riigi omanduses, sest ka kõik suurimad infrastruktuuri ettevõtted on erastamata (sh suur naftatööstus). Samas on rahvas rahul oma juhi Bashar al-Assadiga, sest tema võimuloleku jooksul on riik avanud end maailmale ning selle märgiks on kas või interneti lubamine ning erapanganduse teke. Kõik see on toimunud aga väga lühikese aja jooksul viimasel paaril aastal ning seepärast on ka pangatoimingud kohalike jaoks veel suhteliselt võõras tegevus. Kaardiga üldkäidavates kohtades maksta ei saa ja kui sellise koha leiad, siis pead maksma krõbedat komisjoni, meie hotellis näiteks 11 protsenti. Ka suuremad restoranid, kes veel paar aastat tagasi krediitkaarte aktsepteerisid, on täna selle lõpetanud, sest Iraagist on sisse tulnud palju võltskaarte ja muidugi ka võltsraha. Kõige tähelepanelikumad ollakse USA dollarite suhtes, mida kontrolliti alati mitu korda üle.

Üheks Süüria suurimaks väärtuseks on ajalooline linn Palmyra (tõlkes: palmide oaas), mis paikneb Süüria idaosas 50 hektaril keset kõrbeala. Sõita tuleb siia mitu pikka tundi läbi kõrbeväljade, kus kahel pool teed käib sinuga kaasas vaid tugev kõrbetorm, varjutades isegi päevavalguse. Vahepeal vilksab vaid mõni üksik liiva mattunud maja, mis on tee äärde justkui ära eksinud. Teeviidad juhivad teelisi Iraaki, kuhu oli vahepeal vaid 100 km, teepausiks oli kõrbeservale püstitatud kohvik nimega Bagdad. Süüria armee tugipunktides töötasid lokaatorid aktiivselt ja väidetakse, et ka Al Qaida väljaõppelaagrid asuvad siinkandis.

Palmyras, kus valitses võimukas kuninganna Zenobia, on väga hästi säilinud roomaaegne linn. Linn sai küll purustusi 1089. a toimunud maavärinas, kuid võttes arvesse, et ta ehitati esimesel aastasajal, on templikohad suurepäraselt säilinud. Palmyra kohal kõrgub mäe tipus kindluse-laadne tsitadell, mis öisel ajal on valgustatud ja särab üle kogu linnakese. Linn laiub suurel kõrbealal ja sellest ülevaate saamiseks võib soovi korral kasutada mugavat kaamelitaksot. Iidne Palmyra asub otse tänase uue linna külje all. Vanalinna peaallee on üle kilomeetri pikk ning palistatud taevasse kõrguvate sammastega. Pea kõiki vanade roomlaste linnu iseloomustavad pikad ja sirgelt kulgevad peatänavad, mis on ääristatud kõrgete sammastega.

Näiteks Apameas, mis asub Aleppo lähedal, on roomlaste ajast pärit linn, kus peatänava pikkus on 2 km. Pikkade tänavate ja kõrgete sammastega demonstreerisid linna loojad oma grandioossust ning jätsid väga suursuguse mulje endast ka linnatänavatel liikujaile.

Peale roomaaegse linna müüakse siin hoogsalt ka beduiinide rahvuskultuuri. Sõime kohalikku rooga Mansaf’i, mis osutus riisiks koos lamba ja kanaliha ning pähklitega. Päris maitsev ja serveeritud autentsel beduiinivaagnal.

Palmyrast Damaskuse poole liikudes tegime jõuluõhtul peatuse 1400 meetri kõrgusel asuvas maalilises mägikülas Maalulas. Teel Maalulasse hakkas sadama vihma, mis sedamööda, kui me mäe külge pidi tõusime, lörtsiks ja seejärel lumeks muutus. Kohale jõudes leidsime eest väikse külakiriku, mis oli lumme mattunud, ja paremat juhust jõuluõhtuks andis siitkandist otsida.

Maalula on ainuke koht maailmas, kus inimesed räägivad veel samas keeles, mida kasutas Kristuski – aramea. Siin on tegev 300. aastast pärit kirik, koos iidse altariga. Kuulasime arameakeelset Meie Isa palvet, jumalateenistus ise peeti araabia keeles.

Ööbima tulime Barada jõe ääres asuvasse Damaskusesse, kus esimese asjana sõitsime üles mäkke linna panoraami imetlema. Ilm oli suhteliselt sombune ja jäigi arusaamatuks, kas see oli sudu või vihm. Linnapanoraami vaatlusplats pidi olema kohalike seas väga popp just suveajal, kui siin kihavat tõeline suurlinna melu.

Taksosõit Damaskuses on omaette ooper. Hetkeks meenus Hiina, kus samuti ükski taksojuht ladina tähti ei mõistnud. Kuidagi ootamatu oli, et isegi riigi olulisimat muuseumi (National Museum) ei suudetud häälduse põhjal tuvastada. Selleks, et meie soovi mõista, sõidutati meid Damaskuse Sheratoni, kus uksehoidja tõlkis meie muuseumisoovi araabia keelde. Kui küsisime kohalikelt, kust võiksime leida pancake restorani, suunati meid Bank of Arabia juurde...

Meie ehe süüriapärase sisehooviga hotell asus Damaskuse vanalinnas. Siin saime omal nahal tunda mitut kohalikku omapära, millest üks on kütmine vaid kindlatel kellaaegadel. Küte lülitatakse sisse vaid ööseks ja hommikul võetakse taas välja. Väljas on aga suhteliselt jahe ning vanalinna majad on kõrgete lagedega, seega päeval toas olla ei tasu. Öösel oli hotellis küll mõnusalt soe, kuid magada õieti ei saanud, sest hotelli sisehoovi pidas oma valduseks kohalik kassiemand. Tema kiledahäälne haukumisega sarnanev kräunumine ei lasknud esimesel ööl kellelgi uinuda. Teisel õhtul korraldasime koos hotellipersonaliga korraliku haarangu ja ühiste jõupingutuste tulemusena suleti kassiemand ööseks pesuruumi. Uni oli tunduvalt magusam ja magada sai lausa esimese mošee kutsungini 5.30 paiku.

Jõulu esimesel pühal tegime vanalinnale ringi peale ja nautisime Damaskuse arhitektuuri, kokku on linnas umbes 200 mošeed ja igapäevaselt töötab neist 70 ringis. Käisime Damaskuse ühes suurimas ja islamimaailma ühes tähtsaimas – Umayyadi mošees, seiklesime mööda kitsaid tänavaid ja tegime tuuri ka rahvusmuuseumis.

Damaskusest liikusime edasi lõuna poole Bosrasse, kus külastasime suurejoonelist roomlaste amfiteatrit. Linn on esimene nabatealaste asundus ja roomlaste valitsemisajal oli ta Jordaania jõe idakalda pealinn. 12. sajandil toimunud maavärinas sai linn tugevasti kannatada kuid amfiteater, 15 000 inimest mahutav grandioosne ehitis, on tänini maailma kõige paremini säilinud roomlaste teater. Amfiteater on tumedast kivist, mis eristab teda enne nähtud roomlaste ehitistest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et onu Sami hirmujutud Süüriast kui "kurjuse telje" riigist jäid meil kogemata. Süürlased on sõbralikud ja abivalmis inimesed, kes on rõõmsad iga külalise saabumise üle. Nad on üllatavalt euroopalikud, linnapilt on tänapäevane ning kohati on ainus eksootika araabiakeelsed sildid.