Karihiirekaubandusest ja ostmise lõpust

PARIMAD KAVATSUSED: Marks & Spenceri kauplus Õismäel kaks päeva enne avamist. Tiit Blaat

Krister Kivi kirjutab Eesti suikuvast kaubandusest – ja ühest rahvusvahelisest brändist, mis plaanib just nüüd Eesti turule tulla.

“Jumal näeb, et ma olen olnud hea klient,” ütles mu edukas kolleeg, kes armastab kanda noortepäraseid ja stiilseid rõivaid ning külastada linna kõige kallimat hambaarsti. Just selle lausega soovitas ta ka mul alustada käesolevat lugu. See olnuks oivaline sissejuhatus, kuid paraku vale. Sest armas jumal näeb, et ma olen olnud halb klient.

Ma pole ostnud ühtki uut riideeset pärast seda, kui tööandjad mullu suvel kääre lõksutades Eestis palku vähendama hakkasid. Ma pole soetanud ühtki paari jalanõusid viimase neljateistkümne kuu vältel ning isegi need viimased soetasin ma mullu märtsis üheksa dollari eest New Yorgist. Andke andeks, kohalikud kaupmehed, kuid uinuv majandus sünnitab koletisi.

Ma olen üks neist, kes teid alt vedas.
 
Millised jalanõud võib saada üheksa dollari eest, on täiesti õigustatud küsimus. Vastan: need olid täiesti korralikud ja tänaseni toimivad helesinised Timberlandi talvesaapad, mis paiknesid kõigist unustatult Century 21 Brooklyni kaubamaja (86th ­Street 472) kingaosakonnas ühel alumisel riiulil ja olid aegade jooksul esialgselt 200 dollarilt 95 protsendi ulatuses alla hinnatud.

Kahtlemata oli tegemist anomaaliaga isegi USA allahindlusi armastava kaubanduse kontekstis, kuid sellised oivalised leiud jäävad meelde ja kujundavad harjumusi, mis meie ostuotsuseid edaspidi mõjutavad. Kui mind une pealt äratataks ja küsitaks, kui palju mu helesinised saapad võinuksid maksta mõnes Eesti kingapoes, hüüaks ma puhtalt sisetunde alusel hetkegi mõtlemata: “3000 krooni või veidike enam!”
 
Inimesed, kes alustavad oma ostlejakarjääri käesoleval aastal, kujundavad endale Eesti kauplustes valitsevast hinna ja kvaliteedi suhtest kindlasti palju parema arvamuse. Juba mullu, tänavu kevadel aga erilise hooga, on Eesti kaupmehed hakanud tegema midagi nende jaoks ebatavalist – hindu punasega läbi kriipsutama. Stockmannis on loendamatute 2200krooniste riidetükkide hind raske ohkega langenud 1300 kroonile ning Rotermanni keskuses – Tallinna kõige inimtühjemas kohas, kust võib leida alati rahu ja vaikust, kui hing tänavasaginast puhkust vajab – leidub maitsekaid sisustuspoode, kus odavaimate kaubaartiklite hind on 10 krooni.

Kuid selle pika teisipäeva jooksul, mille mööda Tallinna kaubanduskeskusi jalutades veedan, ei näe ma suurt ostjaid, kes neist allahindlustest rõõmu tunneksid. Nagu üks mu tuttava tuttav hiljuti mainis, ei tehta tema töökohaks oleva suure kaubanduskeskuse (ma lubasin mitte mainida nime) mõnes kassas – peamiselt meesterõivaste osas – ühtki tehingut kahe-kolme päevaga. See ei tähenda, nagu poleks poes üldse kliente; on küll. Nad tulevad ja vaatavad ja näperdavad kaupa nagu enne, ainult et nad lihtsalt ei osta midagi.

Nagu hea kolleeg Sulev Vedler rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi alusel välja selgitas, on eestlased tarbimist kokku tõmmanud järk-järgult. Kõigepealt, 2007. aasta teises pooles ja seoses kinnisvaraturu jahtumisega, hakati piirama  püsikaupade – kodumasinad, mööbel, autod – ostmist. Mullu neljandaks kvartaliks oli aastane langustempo selles valdkonnas olnud 30 protsenti. Järgmiseks, pärast kaheaastast buumi, hakkas 2008. aastal langema poolpüsikaupade (riided, jalanõud, vabaajavahendid) tarbimine, kahanedes aasta lõpuks ühe viiendiku.

Ning siis, vahetult enne viimaseid jõule, hakkas esimest korda kokku tõmbuma ka teenuste ja kulukaupade (toit, remondimaterjalid, vesi, elekter, kütused) ostmine. Kokku on kuivanud isegi kulutused alkoholile. Nagu ütleb Narva maanteel asuvas viinakaupluses igavlev müüja, ostetakse nüüd napsi vaid reedel. Muul ajal astuvad aeg-ajalt sisse kergeid kihisevaid joovastavaid jooke ihalevad noored ning monotoonse järjekindlusega saabuvad sisseoste tegema ka alkoholi suurtarbijad Soomest, kuid kui töönädala viimane päev kõrvale jätta, kulutavat kohalikud raha nüüd vaid suitsule; sigarette ostetakse hommikul ja sigarette õhtul.

Muud ei midagi.

Kaupmehed on langusele reageerinud loogilisel moel, oma kulusid vähendades. Minu lemmikpoe Stockmanni toiduosakonna müüjad on nördinud, sest nagu üks prouadest hiljuti väitis, ei suuda nad pärast jõulist palgakärbet endale enam Stockmannist süüa osta. Õnneks on suur Soome kett vähendanud ka lahtiolekuaega, mis annab müüjatele aega teha vajalikud ostud ära lähedal asuvas säästupoes.

Teine klassikaline retsept on mõistagi allahindlus, kuid paraku tekitavad suured sildid -40% ostuõhina asemel küsimusi. Esiteks retoorilisi: kui tuhanded kroonid hindadest nüüd nii kergesti välja visisevad, siis mille eest me oleme maksnud siiamaani? Ning siis praktilisi: kui täna on allahindlus nelikümmend protsenti, siis miks mitte ­oodata homseni, kui allahindlusprotsent võib olla juba 50, 60 või 70?

Karihiir, Eesti metsade üks pisemaid asukaid, sureb nälga kaheksa tunniga. Ta vajab toitu lakkamatult. See, kui kergesti surevad rahanire katkedes välja Eesti butiigid, reedab ainevahetust, mis on umbes sama kiire. Ühel päeval võib parimas asukohas paiknev ja peent brändikaupa müüv kauplus veel siin olla – tühi, maitsekas ja konditsioneeritud ruum, mille nurgas veedab leti taga aega müüja, näol kiretu ilme, otsekui oleks ta äsja lõpetanud küünte viilimise või kavatseks maniküüriga kohe alustada –, kuid siis, võib-olla juba järgmisel päeval, on pood läinud. “Suletud”, teatab uksele riputatud silt, kuigi sama hästi võiks sellele olla kirjutatud “Pankrot”. Tühjast ja valgest vitriinist jõllitab vastu alasti mannekeen, kellel riiete seljast rebimise käigus üks käsi küljest on tulnud.

 Selles vaatepildis on staatilisust, kuid samas liigub Eesti kaubandus hetkel kiiremini kui varem – allapoole, otsekui kõrghoone lift trosside katkemise järel, täidetuna halisevatest ja kaeblevatest omanikest ja külmavereliselt küüsi viilivatest müüjatest. Siis, vastu kõiki ootusi, peatub kabiin aga korruste vahel viivuks ja lahti rebitud uste vahelt litsub end sisse tüse Briti naine, jalas salatirohelised püksid ja seljas must topp. “Cheers!” hüüab ta.
 
Sel neljapäeval Rocca al Mare kaubanduskeskuses oma uksed avava Suurbritannia kaubamajaketi Marks & Spencer sisenemine Eesti kukkuvale turule on ilmutuslik, paljuski võrreldav Stockmanni tulekuga 1990ndate keskel. Ei oma tähtsust, et (nagu Stockmann kunagi) Marks & Spencer on Tallinnas esindatud vaid tagasihoidliku 1500ruutmeetrise poega  – suuremad vallutusplaanid, mis mullu välja hõigati, tunduvad nüüd olevat kalevi all –, nagu pole tähtsust selgi, et firma ei too Tallinna oma kuulsat toiduosakonda Simply Food, vaid üksnes suures koguses kauasäilivaid Hiinas ja Sri Lankal toodetud rõivaid keskklassi keskealistele.

Tähtis on see, et keegi meisse usub. “Inimesed tahavad alati riideid osta,” kinnitab Marks & Spenceri Varssavist kohale lennutatud rahvusvaheline brändimänedžer Joanna Pintal veendunult.

Võib-olla ei taha inimesed osta niivõrd riideid kui lootust ja lubadusi; tõotusi, et ostetud kaup parandab meie enesetunnet, läbilöögivõimet ja üldist elukvaliteeti müstilisel moel. Olukord, kus ühe poe peremehed on kääridega oma töötajate sissetuleku – ja seega teise poe klientide ostuvõime kallal; olukord, kus kõik pügavad kõiki, ei soosi aga niisuguseid illusioone.

Ma tellin Rotermanni Keskuse inimtühjas fuajees austraaliapärases Juicebar Boostis endale oivalise smuuti, ning sellal, kui ilmselt sadu tuhandeid kroone maksnud tehnika undab, tõdeb müüja, et viimasel ajal on neil keskmiselt kolm kuni viis klienti päevas. “Love life!” hüüatab kiri topsil, kuid seni, kuni usk homsesse päeva pole tagasi tulnud, pole see üleskutse Eestis müüv lause. Narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu.