1 

Ettekavatsemata porno

Ingmar Muusikus

Teenekas uudisteankur Urve teeb lugu sellest, kuidas kogenud kultuurifotograaf Arno pildistab Tallinnas Laagna kanalis SL Õhtulehe suvetüdrukut. Nooruke väikelinnast pärit muusikaõpetaja X on oma esimesel tõsisemal erootilisel fotosessioonil. Ta seab oma odavates ujukates kahvatud liikmeid hoolega kuskilt nähtud "võrgutavatesse" poosidesse, tõstab kuklalt juukseid, nagu peab, paotab huuli ja püüab olla igati "pandav". Arno pole mingi kogenud naistepildistaja, aga käitub profina, vaatab näiteks, et Lasnamäe vaated taamal foto meeleolule igati kaasa aitaksid, püüab kaadrisse saada niiöelda urbaanset tukset, luues kontrasti neiu rikkumata loodusliku värskusega. Urve on pisut kohmetu, ta on ankruna harjunud tegema teisi lugusid poliitikast ja majandusest, kuid otsib abi huumoriprismast. Ta on noore kangelanna vastu viisakas ja sõbralik nagu ikka, ei ironiseeri. Kuidas siis muusika õpetamine läheb, küsib ta. Saades teada, et suvetüdruk on ka pereema, uurib, kuidas perekond noore naise ettevõtmisse suhtub. Perekond toetab igati, vastab neiu ja ka Urve ei oska muud kui rõõmustada selle perekondliku suurpäeva üle, kui üks ema ja õpetaja teleekraanile saab. Kindlasti on hea meel ka muusikaõpetaja õpilastel ja kogu kooliperel!

See porno pole feministi suvekuumuses tabanud halb uni, vaid looke ühe telekanali uudisteprogrammist, kus meelelahutus segatakse professionaalselt uudismaterjaliga, et vaatajal igav ei hakkaks.

Milles probleem? Suvisel uudisteprogrammil on suur ja üha kasvav vaatajaskond, kes neiu muusikaõpetaja ponnistusi Arno kaameraobjektiivi ees kindlasti hinnata oskasid.

Teadaolevalt ei riivatud selles lookeses kellegi privaatsust, neiu muusikaõpetaja ise, tema pere ja töökollektiiv olid asjast teadlikud ja nõus. Neiu polnud nähtavalt ka purjus ega narkojoobes ja näis toimuvat mõistvat, niisiis ei rikkunud keegi ajakirjanduslikku eetikat ja pole põhjust kaevata ei Avaliku Sõna ega Pressinõukogule. Poliitilisest kallutatusest, mis näib viimaste kuude ajakirjanduse teemalistes aruteludes olevat üldisem etteheide Eesti ajakirjandusele, sellise klipi puhul rääkida ei maksa, kui muidugi neiu oma valla kohalikel valimistel ei kandideeri (järsku võiks Urve seda jätkuloos uurida!).

See pole ajakirjandus, vaid meediatoode, mille üle pole üldse mõtet arutleda, kuulen samuti valgustatud vastuhääli. Aga kus nende kahe piirid tänapäeval lähevad? Kui Lasnamäe kanalis Arno objektiivi ees oleks turninud mõni tuntud noorpoliitik ja Urve teinuks sellest uudislugu, kas siis oleks tegemist ajakirjandusega? (On ju uudis, et noorpoliitik see ja teine oli purjus, laamendas ning viidi kainenema.)

Ainsa "kalana", mida saab Urve lookesele tõsiajakirjanduskriitiliselt ette heita, on see, et tegemist oli SL Õhtulehe "Suvetüdruku" projekti ehk teise väljaande promoga. PR-i varjatud ja varjamatu mõju ajakirjandusele on teema, millest ajakirjanduspraktikud-teoreetikud üha enam räägivad, aga kätt ette ei pane – eriti pole nagu diskutaabel põimunud omandisuhetega meedia sise-PR. Probleem on vaid selles, et vaene vaataja-lugeja ei suuda neid meediamaailma siseseid nüansse tähele panna ning võib arvata, et talle näidatakse midagi "olulist".

Millest mina kui meediatarbija, aga ennekõike kui toimetaja ennast kogu selles loos riivatuna tundsin? Ennekõike sellest, et minu teada on Urve ja Arno oma ala professionaalid ja mul oli kolleegina piinlik neid sellises alandavas situatsioonis näha. Mind segab selle hiiliva paratamatuse tunnetamine, et kollane saast sünnibki mitte noorte ja rumalate, vaid vanade ja haritud proffide tegijate "valgete" käte alt. Need ajakirjanikud võiksid teha ka midagi muud, aga ei tee.

Ilmselt ka samastun Urve ja Arnoga: minagi võiksin olla Urve asemel, piiratud valikutega keskealine palgatöötaja, kes teenib leiba väikese keeleruumi ja väikese reklaamituruga Eesti ajakirjandusmaailmas, kus kipuvad peale jääma oletatavad "laia auditooriumi" ootused. Ja mõistan Arnot, kes vabakutselise kiratsemise vahetanud töö vastu toimetuses.

Et vältida segadusi ja süüdistusi laimus, peab vist rõhutama, et Urve ja Arno juhtum muusikaõpetajaga Laagna kanalis on lihtsalt üks tüüpiline näide Eesti meediast, mitte üksikjuhtum, mida peaks kuidagi eriliselt häbistama.

Mis oleks aga saanud, kui Urve ja Arno oleksid selle loo tegemisest keeldunud?