Arveteklaarimise aasta

Lõppev aasta oli "kuritegevusest elatuvale" ajakirjanikule kõike muud kui tavaline. Rohkem kui tahtnuks, tuli ette juhtumeid, mille kajastamisel sai kasutada sõnu "kõigi aegade suurim..." või "enneolematu" Kui püüda välja tuua 2005. aasta tähtsaimat märksõna kuritegevuse vallas, pakuks välja arveteklaarimise.

Suuroperatsioon altkäemaksuvõtjate tabamiseks politseis osutus masendavalt edukaks. Vahele võeti koguni 26 mundriau määrinud liikluspolitseinikku. Kui kogu see kamp korraga kohtusse läheb, on tegu peaaegu rekordilise kohtualuste arvuga, mis jääb alla üksnes 32 autovarga jõugule. Tahaks loota, et süüdistused saavad korralikult tõendatud, sest nii mahukale skandaalile ei tohi küll nõiaprotsessi märki lubada.

Veel tõsisem on lugu Keskkriminaalpolitsei narkotalitust juhtinud Vallo Jääratsiga. Politseiametnik sai süüdistuse kurjategijatega koostöö tegemises. Et Jääratsi suhtes seisukohta võtta, tasub mõelda laiemalt, mitte piirduda karistusseadustiku lugemisega. Viimase kahe aasta jooksul on avastatud palju suuri narkolaboreid. Selge on, et politsei ei avasta narkolaboreid, kokaiinirattaid jms, kui neil pole kriminaalide seas koputajaid. Viimased aga ei tööta tasuta. Seega on paratamatu, et jälitustöötaja teeb kurjategijatega koostööd, kas või näiliselt. Koostööd tegevat politseinikku on aga kerge rünnata. Et niisuguseid samme õiglaselt hinnata, peab küsima, miks need tehti – kas suurema kuriteo avastamiseks või isiklikuks rikastumiseks.

Vana arve klaarimiseks võib nimetada aastaid Lasnamäe elanikke hirmu all hoidnud pommipanijate tabamist. Aeg näitab, kas Kapo kinni peetud Märt Ringmaa ja Hendrik Lori on tõesti mitme inimese surma põhjustanud pommimaniakid või jäid nende jäljed kuriteopaikadele juhuslikult. 

Kesklinnas tapeti kooli jalutanud 15aastane Veronika. Kuidas ka ei tahaks, tuleb Veronika Dari tapja tabamist, kui see juhtub, pidada õnnelikuks juhuseks. Ja isegi kui päästikule vajutaja tabatakse, ähvardab teda ilmarahva õuduseks ilmselt ei midagi enamat kui karistus ettevaatamatu tapmise eest.

Tundmatu kurjategija tappis novembris eestikeelse allilma juhiks peetud Kalev Kure. Sõelapõhjaks tulistatud Kure surnukeha oli mulle üks šokeerivamaid vaatepilte möödunud aastal. Kas mõrva motiiv oli vajadus allilma jõujooned ümber mängida või eksis Kurg mõne kirjutamata seaduse vastu, pole teada. Meedia tõstis Kure asemel troonile Assar Pauluse. Tavalise inimese jaoks ei muuda võimuvahetus allilmas midagi.

Samal ajal tõukas siseminister Keskkriminaalpolitsei juhi kohalt Lauri Taburi. Kontoriinimese asemel sai politseijuhiks noor, kuid juba kogenud mõrvauurija Elmar Vaher. Hea mainega Vaheril on juba tuleval aastal vaja muuta Kripo oma nimele vastavaks eliitüksuseks. Kui vanad olijad ta omaks võtavad, pole ülesandega toimetulek võimatu.

Karistusseadustiku ja menetlusseaduste tundmine on krimiajakirjanikule tähtis. Selles kontekstis ei saa jätta mainimata nn Delfi eelnõud, mille taust on hoopis midagi muud kui anonüümsete netisõimajate ohjamine.

Justiitsminister Rein Lang edastas tänavu avalikkusele mitu olulist sõnumit. Esiteks – tuleks lõpetada pillav kriminaliseerimine, s.t kuritegusid on liiga palju. Teiseks – tuleks anda Kapole voli menetleda kõiki vaenu õhutamise tunnustega väljaütlemisi. (Justkui menetlusaluseks sattumine oleks naljaasi.)

Õnneks sai kõik-on-lollid-mentaliteedi poolest tuntud ministri idee lõppeval aastal õiguskantslerilt hävitava hinnangu. Muuhulgas andis õiguskantsler mõista, et eelnõu kujul on tegemist viimase aja intensiivseima ründega sõna- ja mõttevabaduse vastu. "Seadus ei tohi sätestada väljendusvabadust külmutavaid mehhanisme ega luua soodsaid tingimusi kodanike vaba tahte vastaselt andmete kogumiseks ja talletamiseks nende veendumuste kohta," väitis õiguskantsler.

Uus nähtus on meedia hagemine hämara taustaga tüüpide poolt. Tegelased, keda ajakirjandus seostas aastaid allilmaga, on asunud vasturünnakule ja kipuvad nõudma valuraha. Ilmselt juba tuleval aastal peab kohus andma pretsedenti loova hinnangu, kas aastaid väljapressimise eest kinni istunud "ausat kodanikku" võib ikka täna nimetada pätiks või allilmategelaseks…

Aastaga on muutunud paremaks meedia ja prokuröride läbisaamine. Tähtsad ametnikud, kes on niigi töösse uppumas, on õppinud ajakirjanikega suhtlema ja on aru saanud, et avalikkusel on õigus elu pahupoolega kursis olla.

*** 

Vahel tundub, et Eestis on meediat liiga palju. Kui midagi tõsisemat juhtub, teatab iga kirjutav või liikuvat pilti näitav kanal hiljemalt ülejärgmisel päeval, et tema ja ainult tema teab kogu tõde – kõiki fakte ja versioone. Võib arvata, et kiirustamine devalveerib tasapisi selliste lugude väärtust ja mõjub uurijatele ja prokuröridele väga kurnavalt. Ent teisest küljest pole konkurentsis midagi halba – meedia pidev kohalolek annab lootust, et Eestis skandaale kinni mätsida ei õnnestu.