1 

Nemad tegid!

Ei mäleta, kes täpselt, kuid lapsepõlves rääkis mulle keegi sellise loo. Elasid kord eesti ajal kaks politseinikku ja kumbki vastutas oma piirkonna eest. Nende vahel jooksis veega täidetud kraav. Ühel päeval aga ulpis kraavis laip. Politseinik, kes surnukeha avastas, mõtles kohe selle peale, kui palju jama nüüd talle kaela tuleb. Isik tuvastada, pabereid täita, võib-olla on keegi vaesekese hoopis maha löönud. Mõeldud, tehtud – võttis kätte kaika ja lükkas kadunukese kraavi vastaskaldasse, kus algas teise mehe piirkond.

Sellest ajast pole Eesti Vabariigis palju muutunud.

On lihtsalt uskumatu, kui palju auru kulub meil tõestamisele, et süüdlased ja põhjused asuvad kusagil mujal, aga igal juhul mitte siin ametkonnas, mitte meie parteis. Juhtus õnnetus, riiki ähvardab varaline kahju, lubadus pole täidetud? Ruttu! Lükkame selle jama enda juurest kaugemale.

Kui aga toimus mingi edasiliikumine, on jupp tööd ära tehtud, võib linti läbi lõigata? Siis algab kaadritagune võistlus, kes kiiremini jõuab punktid oma nimele kirjutada. Te ei usuks, milliseid päevi kestvaid lahinguid on võimalik ministeeriumide vahel lüüa sellepärast, kas oma ministri tsitaat oli pressiteates kolmandas või neljandas lõigus.

Seda tüüpi pseudoprobleemidele pühendatakse Eestis aega kõrgel poliitilisel tasemel. Nende asjus toimuvad koosolekud, kutsutakse välja ametnikke, leiavad aset läbirääkimised haldusalade vahel. Mida rängem probleem, seda verisemalt niisuguseid bürokraatlikke sõdu nende mõttetute vürstiriigikeste vahel peetakse.

Meenutagem suhkrutrahvi süüdlaste otsimist. Põllumajandusministeerium lükkas palli rahandusministeeriumi poole, nemad veeretasid tagasi. Riigiasutuste tegevust jama ennetamisel uurinud riigikontroll järeldas, et "valitsuskabinet ei tegutsenud ühtse meeskonnana" ja "ministrid käsitlesid üleliigsete laovarudega tõstatatud küsimusi vaid oma ministeeriumi vaatekohast".

Tulemus oli muidugi sellele vastav.

Siis oli meil peaminister Juhan Parts. Nagu näeme Põhja-Eesti naftareostuse tõrje puhul, pole olukord Andrus Ansipi juhtimisel muutunud. Selle asemel, et pead kokku panna ja töö ära jagada, algas kohe positsioonisõda sise- ja keskkonnaministeeriumi vahel. Kumb on suurem süüdlane – piirivalve või keskkonnainspektsioon?

Meil on olemas riiklik programm mitte-eestlaste integreerimiseks ühiskonda, kuid vabandust – kelle külge neid integreerida? Millise killu külge täpselt selles üksteisele hambaid näitavate ja parteiliselt angažeeritud ametkondade kaevikusõjas?

Samal ajal hõljub kusagil pea kohal ühiskondliku leppe protsess, mille mõte on – tsiteerin – "vahendada eri ühiskonnagruppide dialoogi, leida ühised väärtused ja kokkupuutepunktid eriarvamuste vahel ning pakkuda lahendusteid tekkinud probleemidele".

Tegelikkuses tuleb meil varsti mitte "ühiskonnagruppide dialoogi", vaid lihtsalt igapäevase elu võimaldamiseks välismaalt lepitajad palgata. Ning pole vaja olla Pauksonid, et ennustada tänavu erakondliku vürstiriiginduse süvenemist. Valimiste lähedus mõjub sellele nagu kanasitt maasikatele.