|
Ühiskond  |
Ei saa me läbi Ungarita
Autor: Harry Liivrand
(26.10.2006)
Ungari suursaadiku kõne Budapesti ülestõusu 50. aastapäeva puhul Estonia teatris toimunud vastuvõtul on ausaim diplomaadi kõne, mida olen kuulnud - kõige ebadiplomaatilisema sõnastusega. Ta rääkis seal "nõukogude okupantidest ja kohalikest kommunistlikest lakeidest, kes aitasid ainult 12 päeva kestnud revolutsiooni maha suruda". Julged sõnad. Sest ajal, mil keegi ei julge midagi konkreetset öelda rahvuse ega riigi kohta, räägitakse vähemalt ausalt minevikust, 1956. aasta Ungari revolutsioonist. Huvitav, kuidas kõnelevad Eesti saadikud meie vabanemisele viivast laulvast revolutsioonist? Keda nad nimeliselt "kohalikest lakeidest" mainivad, nagu seda on tehtud värskes Imre Nagy'i käsitlevas brošüüris? Kuigi teema "Endised kommunistid" on Eestis viimasel aastal olnud kuumem kui millalgi varem EV jooksul, on piirdutud rohkem tsirkusega. Solvunute hala t-särgi "kommarid ahju!" ümber päädis lõpuks Tartu ülikooli semiootikute analüüsiga, mis tõestas, et särgi sõnumisse võib suhtuda nii ja naa. Ent Riigikogu liikmete nimekirjale lisaks oleksin mina tahtnud sellelt vahvalt särgilt lugeda ka 1980. aastate venestamise juhtfiguuride nimesid. Need olid ju ennekõike "kohalikud lakeid" Rein Ristlaan (EKP ideoloogiasekretär), Johannes Lott (kultuuriminister) ja Elsa Gretškina (haridusminister). 1991 ei puututud nende peas ainsatki juuksekarva ja nad elavad siiani nagu miškad. Ungarlased on avaldanud oma mineviku kohta ajaloolise tõe. Vahest vajaksime seda meiegi. |
| ||||||||
