„Homefucking is killing prostitution"
Noored kaubanduslikud kepiinimesed: Kris (Erki Laur) ja Noora (Riina Maidre).Margit Tõnson leidis ilusate piltide vahelt nõutukstegeva seebiooperi.
“Homefucking is killing prostitution”.
Autor Kris Moor. Fotod Erki Laur ja Nico. Moor Books, 128 lk.
Olles küll parafraas muusikatööstuse allakäiku ennustanud sloganist “Hometaping is killing music”, on pealkirja sisu – kodukepp tapab prostitutsiooni – tänapäeva suhtemaailmas vist üsnagi adekvaat.
Lõbumajas käijaid, seksiostjaid peetakse ju luuseriteks, sest milleks maksta, kui väikese pingutusega saab naisi ja mehi oma voodisse sebida diskosaalist ja baarist ja töökohast ja trennist. Külm ja küüniline kehakauplemine reaalsuhetes, mida üritatakse vaid “grillkanade” ning neid pidavate suurärimeeste maailma taandada, on tegelikkuses oluliselt laiemalt levinud. Õnneks ei huvita lihtsate inimeste komplitseeritud suhted kollast ajakirjandust ega ületa uudistekünnist.
Sellist kaubanduslikkust suhetes võiks ju moraalses mõttes hukkagi mõista – ja mulle tundub, et igatsus millegi puhtama ja püsivama järele on Kris Moori nappide dialoogidega kauni pildiraamatu sees olemas. Andres Triisberg alias Kris Moor alias Andre Trinity kaardistab lühikeste dialoogide, kontekstivabade monoloogide ja justkui iseseisvat elu elavate mustvalgete fotolavastuste abil seda seebiooperlikku “maidea” põlvkonda, kelle esindajad ühelt õielt teisele lennates oma südant kulutavad ja teiste elusid hävitavad. Sest nad ei tea, mida nad tahavad. Ja veenvalt kaardistab, kohati ka ninatargalt-üleolevalt, kohati empaatiliselt – suhete näitemängulisust rõhutades, kuid samal ajal usku kaotamata, et tunded on kulisside taga kusagil siiski olemas, kuigi hirmus paksu tolmu- või grimmikihi all.
Võtame näiteks Kris Moori (Erki Laur) pihtimuse psühholoogi juures: “Mõnikord on mul tunne, et ma hakkan muutuma emotsioonituks monstrumiks. Ma ei tunne mitte midagi, ma pole juba aastaid midagi tundnud... ei viha, armastust, valu, õnne... absoluutselt mitte midagi. Ma tahaksin tunda ükskõik mida!”
Kris kepib Noorat (Riina Maidre), kellel on veel “turvatunnet pakkuv” Peeter (Peeter Jalakas), ja siis kepib Noora varsti ka oma psühholoogiga (Taavi Eelmaa), kes omakorda kardab, et hakkab inimeseks muutuma. Ja siis jätab Noora Krisi maha... Ja Kris otsib vahepeal lohutust Katrini juures, kes käib talle tegelikult ajudele, kes on nagu tatt ta küljes kinni. Ja psühholoog omakorda soovitab Krisile valuvaigistina uut suhet. Ja siis läheb Kris Pariisi eksile külla, ja kohtab tänaval prostituuti, kes end talle 50 euro eest müüa üritab, kuid kellele Kris ülbitsedes iseennast pakub. Elamise kunst. Müümise kunst.
“Homefucking...” on osa kultuuririsoomist, mis käeshoitavasse ja sirvitavasse formaati jõudis kirjaniku ja Von Krahli teatri koostöös. Ehk siis – kõigepealt kuulutati välja Krahli teatri samanimeline esietendus, ilmusid uudised, intervjuud, arvustused, aga etendust ei tulnud. Esitleti hoopis raamatut. See, et olemata lavastuse tekst parima teatriteksti kategoorias märtsi lõpus välja antavale Kultuurkapitali teatrikunsti sihtkapitali preemiale kandideerib, on kirss tordil.
Kultuuririsoom on ajanud oma juured ka kodumaisesse teleseepi “Kodu keset linna”, kus Kris Moori nimeline tegelaskuju Erki Lauri kehastuses Beriti (Mirtel Pohla) uut polti mängib. Ahjaa, http://www.krismoor.com / leiate asjakohast ja täpset infot rohkemgi.
