Tõelise viinapuu otsinguil

VALLO KRUUSER

Esimene lehma sarv täida lehma sõnnikuga ja hoia maasse maetuna üle talve. See on viinapuu juurele hea. Teine lehma sarv täida ränipulbriga ja hoia maa sees suvi läbi, see aitab kaasa fotosünteesile. Kolmandaks pane juurele lehmasitta, see toidab viinapuud. Aga see pole kaugeltki veel kõik. Lehmasitt tuleb segada sooja veega, liigutades vedelikku vahetpidamata tund aega ja tingimata käega. Nii on vedelikuga kokku puutuv õhk pidevas spriraalses liikumises, mis – nagu kinnitavad muistsed keldi tarkused – aitab kaasa igasugustele muutustele. (Kas oleme oma Desintegraatori seoseid muistse keldi tarkusega piisavalt uurinud?) Saadud segu tuleb pritsida viinapuude lehtedele, 40–50 liitrit hektari kohta.

Sõnnik peab tingimata olema lehma, mitte pulli oma, sest ainult lehma­sitas peitub igavene naiselikkus, mis toetab viljakust. Arvestada tuleb nii sõnnikut andvate loomade toiduratsiooniga (hea oleks kolmandik lehti, kolmandik juuri ja kolmandik heina) kui ka temperamendiga. Hobused on kirglikud ja nende sitt toodab kuumust.

See jutt pole mingi nali, vaid maailma kuulsaima biodünaamilise veinikasvataja Nicolas Joly õpetussõnad. Joly on endine pangadirektor, kes sattus lugema Rudolf Steineri raamatut loodusjõududest ja sai sellest äratust. Praegu on karismaatiline kõnemees Joly (olen teda Helsingi veinimessil kuulanud) superstaar, kes pole kuulus mitte üksnes oma loengutega, vaid ka suurepärase veiniga, mida ta oma väikeses mõisas Loire’i orus toodab.

Enamik biodünaamilisi veinikasvatajaid rakendab oma teenistusse nii astronoomia kui astroloogia. Töid veini­aias tehakse vastavalt Kuu faasidele, mis polegi ehk nii halb mõte, sest tõusudel ja mõõnadel võib olla maapinna veevarustusele oma mõju.

Biodünaamilises veinikunstis ulatab antroposoofia käe homöopaatiale ja New Age’ile. Suur šõumees ja marketingigeenius austerlane Willy Opitz armastab oma viinapuudega vestelda ja neile muusikat mängida. Aga mis selles halba on, kui vein on hea. Ja enamasti on biodünaamilised veinimehed nii pühendunud aednikud, et tulemus on igal juhul üle keskmise.

Hoopis laiemalt on levinud orgaaniline ehk ökoloogiline ehk maheveini­kasvatus. Saksamaal on olnud selle eestvedaja Tallinnas sündinud ­Peter von Weymarn. Ökoloogiline veinikasvatus ei kasuta kahjuritevastaseid mürke, keemilist umbrohutõrjet ega mineraalväetisi. Ainsa erandina on lubatud pritsida taimi bordoo vedelikuga (vasevitrioli ja lubjalahuse segu), sest see on nii ajalooline võte ja millegagi ilmselt pritsima peab. Aga muidu küntakse umbrohi viinapuude vahel üles ja kahjulikud putukad lastakse kanadel ära nokkida. Veini valmistamisel ei kasutata kunstlikku pärmi, vaid ikka looduslikku, veini ei filtreerita ja selitamiseks kasutatakse ainult loodustooteid.

Kuna kõige ajaloolisem ja looduslikum vahend veini selitamiseks on munavalge (see vajub käärinud virde põhja ja võtab kõik suuremad marjaosised endaga kaasa), on see m­aheveini (võiks öelda ka loodusveini) seisukohalt hea vahend, aga tekitab probleemi taimetoitlastele: kas ma pean siis jooma veini koos munaga? Küll see tänapäeva tarbija on ikka nõudlik, talle pole sellest küllalt, et magus on ja purju teeb.

Nii biodünaamilise kui ka maheveini tootjate põhiväide on, et just sellises mürgitamata maapinnast tõusnud mürgitamata veinis tuleb esile ehe looduslikkus. Nende vein on autentne, mitte manipulatsioonide tulemus. Ja ehtne saab olla ainult orgaaniline vein, peegeldades tõeliselt kasvukoha terroir’d (see on üks veinirahva pühamaid mõisteid, mis tähendab kõigi v iinapuu kasvukoha loodustingimuste koosmõju).

Viru tänaval pidas peaaegu ainult ökoveinidega täidetud ­vinoteeki Fun & Wine rootslanna Sara ­Skullered, kes praegu pudeleid pakib ja uut üüri­pinda otsib. Tema sõnul on Rootsis mahevein väga hinnatud, sest inimesed ei taha enam endale kemikaale ja ­taimekaitsemürke sisse ajada.

Ta kõneleb, et tema Itaalia tootjad teevad maheveini, sest nende isa suri 52aastaselt, vahest seetõttu, et oli nii palju taimekaitsemürkidega toimetanud.

Kõik meil saada olevad Alsace’i tipptootjad – Domaine Weinbach, ­Hugel ja Trimbach – vannuvad truudust orgaani­lisele veinikunstile. Hispaaniast saadab meile ökoveini Albet y Noya, Saksamaalt Prinz zu Salm-Dahlberg. Vahest läheb lähimatel aastatel enamik endast lugupidavaid tootjaid orgaanilisele veinivalmistamisele üle, sest teistsugusele veinile pole enam tarbijaid. Seda trendi toetab kaudselt ka kliima soojenemine, mis muudab veini valmistamise lihtsamaks.

Maheveine leiab nii Tallinna Kaubamajast kui Müürivahe tänava looduspoest. Neid toovad maale Ökosahver ja Austan Loodust OÜ. Ehk pole enam kaugel aeg, kui igas Tallinna veinipoes on omaette ökoriiul samasugune enesestmõistetavus kui New Yorgi poodides koššerveiniriiul.

Miks otsime tõelist viinapuud? Sest keha- ja tervisekultuse ajastul on iga toiduaine mõju muidugi ülimalt tähtis. (Olen maitsnud isegi kaalujälgijate veini, mida valmistab Reh-Kendermanni veinimaja. Maitses nagu vein ikka, aga vahest oli suhkrut mõni gramm vähem.) Teiseks on vein lõbu ja moodne inimene tahab lõbutseda aina “kvaliteetsemalt”. Ning kolmandaks on vein ka uskumise värk. Veinis elab janu traditsiooni, looduse, autentsuse – kas või millegi kogemusülese järele.

Seepärast peab ka vein aina imelisemaks minema. Oli ju seegi vein, mida Jeesus valmistas Kaana pulmas veest isegi biodünaamikutele kättesaamatul viisil, hoopis etem kui too, mida peol enne tema imetegu oli joodud. Jääb veel ­önoloogilis-teoloogiline küsimus, et kas nii tavatult valmistatud vein oli ikka orgaaniline. Minu arvates küll, sest Jeesus on ju ise öelnud: “Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik” (Joh, 15.1).