Miles Kington ja klikilugejad

Et Miles Kington surnud on, lugesin miskipärast kõigepealt ühest eesti blogist, sealjuures teada saades, et üks Kingtoni-fänn on Eestis veel olemas. Kurb põhjus, aga rõõmus avastus.
Eelmisel nädalal 66selt surnud The Independenti kolumnist Kington oli minu jaoks uskumatu eeskuju. Džässkontrabassist, muusikakriitik ja siis kolumnist, rafineeritud briti huumori kandja. Tüüp, kes kirjutab millest iganes, aga soojalt ja sõbralikult ja samas irooniliselt, kui mitte lausa leegiheitjalikult.

Eesti keeles ei saaks midagi sellist eksisteerida, tundub mulle tänaseni, kultuurikihi paksus on võrreldamatu. Ja mitte ainult see kiht, vaid ka suutlikkus ja töövõime. Miles Kington kirjutas viimased 21 aastat viis lugu nädalas, kuupikkune suvepuhkus välja arvata. Uskumatu. Kas mõnes siinses päevalehes on sellist tegijat? Hommikul Independenti leheküljele minnes võisid oletada, mis ta täna ütleb. Kas mingi tõsine ja vahel isegi kuri poliitiline mõtteavaldus? Või järjelugu pubi-mälumängust? Kohtureportaaži paroodia? PR-arutelu? Totter spordilugu?

Nekroloog, mis olenemata surnu isikust räägib tema seoseist kriketimänguga? Vastused viktoriiniküsimustele, mida tegelikult olemas pole – jah, ma varastasin kunagi talt selle idee.
Kingtoni loomingu üks põhiidee oli võitlus tühjuse ja ideelagedusega. Ühtpidi oli see ajakirjaniku töökohus, täita väljamõõdetud pind kindlaks kellaajaks. Ja samas olla kohal, tajuda maailma ja ühiskonda ja astuda siis sammuke lugejast ettepoole ja öelda midagi, mille peale lugeja veel tulnud pole. Olenemata ilmast. Muidugi, kõik need eri looseeriad, korduma kippuvad tegelased – nagu filoloogilist nalja viljelev dr Wordsmith näiteks – on kolumnisti jaoks nagu akrobaadi turvavõrk. Miski, mis peab alati olemas olema, vähemalt skeem või isemängiv tegelane, olend, kelle lased paberile lahti ja kelle peale võid kindel olla.

*
Selliseid kolumniste enam ei tehta. Ja mõnel pool pole neid kunagi olnudki. Eestis näiteks, kui ehk Kivirähi hiilgeajad või Kihva Värdi Edasist välja arvata. Ajakirjanduses on üha vähem isiksusi; ja see on paratamatus. Mitte et veebikesksuse süvenemine isiksusi tapaks – ka netis on ju piisavalt staare ja staarikesi; aga mingi vana asi on lahkumas. Tean, et see ei pruugi olla lootusetu seis; et klikilugemine ja kommentaarikultus on lihtsalt üks arengustaadium. Aga ühel hetkel võiks siiski uuel tasemel mõni vana asi tagasi tulla. Usaldusväärne, vaimukas, osav ja väsimatu kolumnist näiteks. Ükskõik, mis meediumi ta enda esitamiseks kasutaks...