NÄDALA ALBUM

Jimi Tenor on tagasi ja omas elemendis.

Jimi Tenor
"Higher Planes"
(Kitty-Yo)

Kes loodab endiselt Tenori elektroonilist poolust kuulda, peab pettuma. Nii või teisiti on Tenori maailmale mingite konkreetsete ootuste kaudu võimatu läheneda. Ta pole kunagi otsinud kuulajaga kontakti pealiskaudse flirdi kaudu. Seetõttu ei mõju ka easylisteningilikud meeleolud pelgalt neutraalse taustamuusikana, vaid nüansirohke ja hingestatud eneseväljendusena. Mõjudes mingil seletamatul moel ka ambitsioonikalt. Tenor oskab ennast kuulama panna - plaadi iga minut on nagu elav esitlus laval, täis pinget.

Nagu Tenorile kohane võib siit leida paraja stiilide virrvarri, mille süvenenumal kuulamisel võib avastada, et kõige selle taga on siiski lihtne ja avatud maailm.  "Higher Planes" vinüül-versiooniga kaasasoleva 7-tollise singli b-poolelt võib leida albumit tutvustava poeemi, kus Jimi räägib: "But hell, what do I care! / I've got my little thing going".

Ometi mõjub iga ta samm kuidagi suurelt ja taas on võimalik põrkuda selle juba ammu tuttava ja siiani Tenorit jälitava antistaari fenomeniga.

Album algab energiliselt ja kuidagi ootamatult looga  "Cosmic Dive", mis ei takista kohest õige meeleolu tekkimist. Järgneb Jimi tundelisem poolus: oma lapse sünnist inspireetiud plaadi nimiloo "Higher Planes" näol. Parimad hetked on aga proge-maiguline pophübriid "Good Day" ja põhjamaisest müstikast laetud 70ndate stiilis heavy-rockpala "Tapiola". Ka on siin sürrimat meeleolu tänu loole "Expatriot", mis tegelikult ühel korralikul popalbumil olema ei peaks, aga ilma milleta Tenori albumit ette ei kujutaks. Kokkuvõttes on tegemist küpsema plaadiga kui poolteist aastat tagasi ilmunud "Utopian Dream". Terviklikuma ja lihtsamalt haaratavamana on ta samas ehk lähedasem koostöös sümfooniaorkestriga valminud "Out of Nowhere" albumile - sarnaselt domineerib laiv-meeleolu, kuid "Higher Planes" on siiski eelkõige bigbändilik.

Tundub, et selline formaat sobib Jimile ka kõige paremini, kõlades piisavalt massiivselt ja olles täiskoosseisus orkestrist kergemini juhitav. Üks kahest, kas on tegemist Jimi Tenori seni parima plaadiga või on lihtsalt hea päev. 9