Kirjanik, päevik ja lugeja
Vastupidiselt tavakäsitusele on päevikul alati adressaat; päevik on kirjutaja päevade vormistamine sõnumiks tulevasele lugejale (kelleks võib olla ka päevikupidaja ise). Kui päevikut peab inimene, kes on kutselt kirjanik, siis on see paratamatult tema loomingu lahutamatu osa. Ma ei usu, et on olemas kirjanikke, kes päevikut pidades ei anna aru, et tulevikus võidakse seda lugeda samal moel nagu tema luuletusi või romaane. Kultuurilugu tunneb muidugi mitmeid juhtumeid, kus kirjanik on oma päeviku hävitanud, ent üldjuhul eelistatakse pigem piirata selle avalikustamise aega. Piirangu võivad kehtestada ka kirjaniku pärandihaldurid, nagu juhtus näiteks Karl Ristikivi päevaraamatuga, mis sai ilmuda alles 30 aastat pärast autori surma. Igaüks kes Ristikivi päevikut loeb, saab aga õige pea aru, et seegi on kirjutatud tulevastele lugejatele ja ilmselgelt avaldamisvõimalust silmas pidades.
Huvitav juhus on n-ö kodeeritud päevik. Kirjanik soovib ausalt fikseerida kõik oma elu tähenduslikud hetked, ent sisetunne ei luba seda avameelselt teha. Üks parimaid näiteid on Victor Hugo, kelle päevikud kubisevad mõistatuslikest lühenditest ja võõrkeelsetest märksõnadest. Alles mõned kümnendid tagasi suudeti need dešifreerida ja selgus, et valdavalt viitavad need kirjaniku seksuaalelule. Üks stiilinäide 1852. aasta märtsist: “Sukapael. Kingad mu käes. Visto mucho. Cogido todo. No dorm. Osculum.” Ehk teisisõnu: kirjanik veetis terve öö prostituudiga.
Kuid kirjanikupäevik võib olla ka omaette kirjandusžanr, mida kirjutataksegi avaldamisele mõeldes või siis suisa kirjastuse tellimusel. Eesti kirjanduses on viimane näide Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” (2009), mis on sisult kirjaniku 2008. aasta päevik, ent kirjutatud teadmisega, et kohe aasta lõppedes kuulub see raamatuna üllitamisele.
Kirjaniku elule ja loomele võivad valgust heita veel teistlaadi päevikud – nende elukaaslaste omad. Eestis on juba klassika staatuses Elo Tuglase kaks päevaraamatut, mille lobe ja lopsakas sisu on kõnekas kontrastis Tuglase enda nappide päevamärkmetega, mis on samuti avaldatud. Loodetavasti lähiajal peaks aga ilmavalgust nägema Aino Suitsu päevikud, mis lubavad piiluda Gustav Suitsu omailma. Ja nagu me hästi teame, siis Marie Under kirjutas oma eluajal päevikusse vaid mõne üksiku sissekande, samas kui Artur Adson sisustas nende ühiseluga terve virna päevaraamatuid.
Mõni kirjanikupäevik võib aga heita hinnalist valgust mitte ainult päevikupidajale, vaid paljudele teistelegi kirjanikele. Mina ootan näiteks läbematu huviga, et võetaks kätte ja avaldataks täies mahus Ivar Ivaski mahukad päevaraamatud, millest esialgu oleme saanud vaid ühe maitseproovi. Tõenäoliselt avaneks neid lugedes meie silme all terve galerii 20. sajandi mõjukate kirjanike omailmu.
Uurijale on päevik keeruline dokument. Ühest küljest tundub see kõige autentsem ja ausam tunnistus kirjaniku elust, teisest küljest ei tohi siiski unustada, et päevik pole elu ise, vaid selle tõlgendus tulevasele lugejale. Võrreldes mälestustega on päeviku voorus siiski tõlgenduse vahetus – päevad on siin saanud tähenduse veel siis, kui neile pole ladestunud tagantjärele tarkus.
