9 

Villu ja Edgari bifurkatsioonipunkt

Keegi vist ei vaidle vastu, et äsjamöödunud presidendivalimised oli ajalooline protsess. Meediakajastusest näeme, et seda pidid mõjutama rohkem kui miski muu meie kohalike poliitiliste suurkujude elulood ja valitsejate teod: Arnold Rüütli presidendikogemus, Edgar Savisaare manipuleerimisoskus ja Villu Reiljani šašlõki- ja saunaõhtud.

Kõik see ennustas kevadel Arnold Rüütli kindlat, kuigi nappi võitu. Nii ei läinud. Kas Toomas Hendrik Ilvese valimisvõitu on võimalik teadusliku teooria abil põhjendada?

Sobiva teooria leiab Juri Lotmani tekstist "Jumala tahe või hasartmäng? (Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis)", mis on ilmunud raamatus "Semiosfäärist" (Vagabund, 1999).

Seal on kirjutatud, et tasakaalustatud tingimustes kulgevad dünaamilised protsessid vastavalt determineeritud kõveratele. Tasakaalustatud tingimuste loomiseks torpedeerisid Savisaar ja Reiljan valimisi Riigikogus ning manööverdasid need valimiskogusse. Mõlemad käitusid täpselt Hegeli ettekirjutuse järgi, kes uskus, et "mõistlikkuse ja enesest teadliku tahte maailm pole juhuse võimuses".

Suvel tasakaal ühiskonnas vähenes ja lähenes bifurkatsiooni- ehk hargnemispunkt. Sellisest punktist alates on võimalikud alternatiivsed jätkud ning tulemus ei ole enam ennustatav. "Protsessis jõuab kätte hetk, mil tuleviku ühetähenduslik ennustamine on võimatu," kirjutab Juri Lotman.

Sellisel hetkel võib otsustav osa olla juhuslikkusel. Kuid juhuslikkus ei ole siin mitte põhjusetus, vaid mingi teise sündmuste rea mõju. Lisaks juhuslikkuse mehhanismile asub tegutsema ka teadliku valiku mehhanism ja see muutub ajaloolise protsessi kõige tähtsamaks objektiivseks elemendiks. See seisneb protsessides osalevate inimeste ootustes, keda see valik ees ootab.

Juri Lotmani järgi on hargnemisprotsessid need ajaloohetked, mil pinge vastuolus olevate pooluste vahel jõuab kõrgeimale astmele ja kogu süsteem läheb tasakaalust välja. See, mis realiseeritakse, sõltub küll juhustest, kuid veel enam protsessis osalevate inimeste teadvusest. Lotman: "Pole juhus, et just neil hetkil saavad sõnad, kõne, propaganda eriti suure ajaloolise tähenduse."

Miks aga paljud ennustatavad Rüütli toetajad valimiskogus viimasel hetkel Ilvese poolt hääletasid? Lotman kirjutab nii: "Hetkel, mil ajalooline, sotsiaalne, psühholoogiline pinge tollesse äärmisesse pinevuspunkti jõuab, mil inimese maailmapilt järsult paigast nihkub (harilikult suure emotsionaalse pinge tingimustes), võib inimene oma stereotüüpi muuta, otsekui hüpata üle teisele käitumisorbiidile, sellisele, mis "normaalsetes" oludes olnuks tema jaoks täiesti ettenägematu."

Siit järeldus: Edgar Savisaare ja Villu Reiljani pakt Arnold Rüütli presidendiks valimiseks kukkus läbi sellepärast, et nad pidasid ajalugu ennustatavaks. Nad ei osanud ette näha hargnemispunkti, kus "oma liistude juurest lahkunud" inimeste aktiivsus ning pinge alla sattunud valijameeste muutunud otsused mõjutavad valimisi nii, et selle tulemust ei saa enam kontrollida. See oli hetk, kus valiku tegi rahvas, mitte poliitikud.