Jaano-Martin Ots, Karmo Kalk. “Surf. 2 lugu”
Kirjastuskeskus. Tallinn, 2004. 144 lk.
“Aloha!” hüüatab mu käes olev raamat, lillemustriline ja lainelauda pea kohal kandva mehekujutisega. Kahe mehe jutustused surfist sisaldavad väga eripalgelisi lõike surfajate eluolust, eri maadest ja elamustest. Niisiis ei ole Jaano-Martini ja Karmo vastvalminud kätetöö surfiõpik, autobiograafiline tagasivaade, seiklusjutt ega ka mitte kirjanduslik meistriteos osavate sõnaseppade sulest.
Nad kirjutavad hoopis lõpmatust tuulisest teekonnast läbi elu. Reis, mille saatjateks on kilpkonnad, delfiinid, linnud, legendid, hulljulged teod, krudisev liiv, salakavalad kaljud, omanäoline rannarahvas, toimub alati ühes suunas – sinna, kus on tuult. Ei ole tagasivaatamist, ei ole kahetsust ega kahetimõistmist – kui on laine, siis lase sellel end kanda, kui on päike, siis soojene selle valguses, kui on takistus, ületa see. Never judge a day by the weather. Eestlased, see kehtib ka meie kohta!
Boonuseks on Karmo Kalgi joonistused leheservades ja jutu sees. Need rohked pildid räägivad sedasama innustunud ja poisilikku keelt, mida ülejäänud raamat. Kadeduseuss ja tilluke lootusekübe hakkavad hinge närima, vaadates suure mehe joonistust telgist ja trummist, mis peaks kõige paremini iseloomustama ööelu Tarifa moodi. Ma ei pea suureks kasvama, kui ma seda tõesti ei soovi, sõnab see. Tahan, surfan, tahan, siis joonistan (muidugi siis kui tuult ei ole)!
