Pink läks pikemaks...

Koolitööd proffide näitlejatega: “Pink” on intiimne õhtupoolik, noorte lavastajate Uku Uusbergi ja Robert Annuse (pildil vasakul) ideede teenistuses on Katariina Lauk, Margus Prangel ja Alo Kõrve. MART AHUN

Margit Tõnson vaimustus VAT Teatri väikses mustas saalis noorte lavastajate krutskeid täis töödest.

“Pink”
I vaatus Jon Fosse “Talv”. Lavastaja Robert Annus. Mängivad Robert Annus ja Katariina Lauk.
II vaatus Edward Albee “Loomaaialugu”. Lavastaja Uku Uusberg. Mängivad Alo Kõrve (Tallinna Linnateater) ja Margus Prangel (Eesti Draamateater).
Hooaja esietendus VAT Teatris, Rahvusraamatukogu väikeses saalis 20. septembril.  
 
Lavastajakriis. Lavastajakriis (lugeda lustakalt nagu “loterii-allegrii”, siis takerduda, köhida rohmakalt paar pikka minutit, siis ajada selg rapsakalt sirgu ning lugeda rahulikult edasi). Kui Eesti teatrist enam muud pole rääkida, siis lavastajate nappusest saab ikka kinni haarata. Mul on hea meel teada anda, et pink on läinud pikemaks, kaks isikupärast noort tegijat on ennast lavastajate ritta sättimas. Tehtagu ruumi.

Robert Annus ja Uku Uusberg on Lavakunstikooli 23. lennu lavastaja õppesuuna tudengid, õpivad Ingo Normeti käe all. “Talv” ja “Loomaaialugu” on koolitööd, mis said tehtud kindlate piiride sees – tuli valida kaheinimesenäidend, autori teksti ei tohtinud kergekäeliselt muuta, valguse ja muusikaga ei tohtinud tegevust toetada. Sellele vaatamata on mõlemad noored lavastajad üllatavalt need piirid enda jaoks positiivseks pööranud ja tulemuseks on ääretult nauditav näitlejateater – perfektselt läbitunnetatud tekst, lause, sõna, vaikus.

“Talv” viib pargipingil kokku ärireisil oleva äärmiselt pedantse, natuke kinnise Mehe (Robert Annus) ja purjus Naise (­Katariina Lauk). Naine ei suuda (sellises olukorras) taluda mõtet üksi jäämisest, Mees laseb võõral oma hinge puudutada, ja oma tuppa astuda. Ju on talgi vaja, et keegi teda kuulaks...

Jon Fosse laused on napid, eesti keeles kõlab “Jah, ei, muidugi” – üheskoos jaatus, eitus ja leppimine – nii paganama hästi. Situatsioonid on argised, äratuntavad. On nihestatust, on aktuaalsust. Katariina Laugu Naise roll on võrratult jõuline, üleni kohalolev.

Albee 1958. aastal kirjutatud “Loomaaialugu” viib pargipingil kokku ontliku pereisa (Margus Prangel) – kahe kassi, kahe papagoi, kahe lapse “omaniku” Peteri (kõlab küll laval nagu Peeter) ja kahe taldriku, kahe lusika ja kahe tühja pildiraami “omaniku” Jerry (Alo Kõrve).

Alo Kõrve  roll hullunud üksiklasena on äärmiselt keeruline – Jerry on mees, kes ei oska ega ka julge inimestega suhelda. Ta jäljendab, imiteerib, otsib seda õiget valemit, provotseerib, irriteerib, paneb kaasa tundma, kaasa nutma. Kõrve vahetab ülikiirelt registreid, kordagi komistamata. On absurdi, on kurbust, on hingekraapivat ehedust. Eriti hea on Uusbergi keeletunnetus – eks see ole võib-olla ka väike iroonia lavaka õpingute pihta, neli aastat ilusat emakeelt, mis lausa sunnib otsima võimalusi keelega mängimiseks. Ning juba eelpool mainitud piirid, eks ole, mis piiride sees lustida lubavad.

Samuti on vaimustav Margus Prangel, kel VAT Teatriga juba pikem suhe. Üldse tuleb mainida, et Margus Prangeli huvitavamad tööd on koduteatrist väljaspool. Väga tugeva trupiga (kus on palju üheealisi näitlejaid, ja peaosi jagub vähestele) Draamateatril näib olevat väga selge staari­hierarhia – praegu on Tiit Suka aeg, kestab ka Mait Malmsteni aeg... Margus Prangel, Anti ­Reinthal, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi on seetõttu nagu tagaplaanil, kuigi nad kõik vääriksid peaosi.

Tõeliselt hea teater, ma ei oska rohkem kiita. Minge, vaadake ja tundke i se.