Mõra Ansipi jõukusplaanis

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) majandusuurijad Faisal Ahmed ja Bas B. Bakker näevad tänavu koostatud esitluses, et kiire kasv võib Eestit, Lätit ja Leedut külastada vaid lühiajaliselt.
Võrdluseks on neil võetud Portugal ja Iirimaa. Need kumbki olid enne Euroopa Liiduga ühinemist mandri äärealad, kus inimesed elasid suhteliselt vaeselt. Nüüdseks on Iirimaa palju rikkam kui Portugal. Iiris jätkub majanduskasv hoogsalt, Portugalis toppab.
Dokumendi järeldused on Eesti seisukohalt suhteliselt väherõõmustavad. IMFi ­uurijate meelest edeneb Balti riikide majandus suures osas samade võtetega, mida kasutas Portugal, seega ei pruugi kasv kesta kaua.
Uurijate meelest on hoogsalt sisse tulnud väliskapitali Baltikumis vähe kasutatud tootmise arendamiseks. Raha on läinud kinnisvaraturule ja suletud majandussektorisse, mille lisaväärtus tarbitakse kohapeal.
Ehkki tootlikkus on suurenenud, on palgakasv veelgi kiirem ning see olukord ei saa väga pikalt jätkuda.
Analüüsi paikapidavus tähendaks ilmselt kadu peaminister Andrus ­Ansipi lubadusele, et Eesti stabiilne tõus viib meid 15 aastaga viie jõukama Euroopa maa sekka. Edgar Savisaare lubatav avaliku sektori administratiivne palgatõus nelja aastaga valaks aga õli tulle samades protsessides, mida IMFi dokumendi autorid näitavad majanduskasvu stagneerumise või seiskumise põhjustena.

Portugal või Iirimaa?
1980. aastate algul lähtusid Portugal ja Iirimaa sarnaselt tasemelt, nende SKT oli veidi enam kui pool Lääne-Saksamaa omast. Aastani 2000 kasvas mõlema riigi majandus, ent Iiri oma märgatavalt kiiremini, jõudes Saksa tasemele. Portugal venitas samal ajal välja ligikaudu 65 protsenti Saksamaa SKTst. Sealjuures on Iirimaa ka viimastel aastatel kasvu jätkanud, Portugalis on aga majandusareng tammunud pärast 2000. aastat pigem paigal.
Küsimused, mille IMFi majandusuuri­jad esitavad, on sellised. Miks Portugali ja Iirimaa edasiliikumine samalt positsioonilt alates on viinud nii erinevatele tulemustele? Ning kumba stsenaariumi järgivad praegu Balti riigid – kas Portugali aeglast-seiskuvat või Iirimaa kiiret-jätkuvat majanduskasvu?
Esitluse autorid leiavad, et põhiline vahe on selles, milliste majandussektorite arvel kasv toimub.
Juhul kui majanduskasvu taga on suletud sektor, toob sealne kasv kaasa suure maksebilansi jooksevkonto puudujäägi; selline kasv pole jätkusuutlik.
Avatud majandussektori kasv, mille tooteid saab eksportida, on märgatavalt suurema tõenäosusega jätkusuutlik ega too kaasa nii suurt puudujääki.
IMFi uurijad märgivad lisaks, et oluline on, kuidas kasutatakse riiki sisse tulevat kapitali. Kui see paisutab nõudlust, siis on tegu lühiajalise kasvu mootoriga. Juhul, kui sissevoolav kapital suurendab pakkumist, võib tegu olla pikaajalise kasvu kiirendamisega, ning siingi on eelistatud avatud sektori kasv.
Viimane märkus läheb päris hästi kokku Eestis praegu valitseva valimiseelse olukorraga, kus suured valitsusparteid lubavad majanduskasvu jätkumist ning samal ajal palkade kergitamist.
IMFi uurijate sõnum on selge: kiire palgakasv surub alla firmade kasumlikkust, mis teeb investeeringud vähem tasuvaks ja vähendab huvi Balti riikide avatud majandussektorisse raha paigutamise vastu.
Ahmed ja Bakker IMFist leiavad, et Balti riikide viimase aja majandusedu ning Euroopa tasemele järele jõudmise üle tuleb rõõmustada, samas aga muretsedes, et protsess ei pruugi sellisena jätkuda.
Tõenäoliselt, märgivad nad, pole võimalik ühitada kiiret majand uskasvu ning veelgi kasvavat jooksevkonto defitsiiti.
Eestis on sageli märgitud, et defitsiit kaasneb praeguse majanduskasvuga, IMFi uurijad tõdevad, et avatud sektori kasv puudujääki tekitama ei pea, ning näiteks kiire kasvuga Hiinal on defitsiidi asemel hoopis suur ülejääk.
Mida ütlevad majandusuurijad?
Paljudes punktides on Balti riikide majanduskasv sarnanenud pigem Portugali kui Iirimaa omaga.
Kolme Balti riigi seas sarnaneb aga Eesti kasv Portugaliga kõige vähem.
Mis aga juhtub siis, kui sisenõudluse buum lõpeb? Tõenäoline, et sel juhul ootavad Balti riike probleemid, millega maadleb ka Portugal.
Majanduspoliitilisi instrumente sisenõudluse suurendamiseks neil pole, avatud sektor ei ole piisavalt konkurentsivõimeline, et toimida kasvu mootorina, ning pole ka rahanduslikke hoobasid (nt devalveerimine).
“Pehme maandumine” muutub üha vähetõenäolisemaks, sest palkade kasvutempot ilmselt ei õnnestu kahandada jätkusuutlikule tasemele. Palgakasvu toidab EL tööjõuturu mõju.
Brasiilia ja Mehhiko näide 1970.-1980. aastatest näitab, et kiire kasv koos suure jooksevkonto puudujäägiga võib pöörduda kiireks languseks.