14 

Sõnumitooja tapmine

Need on olnud valusad nädalad. Paljud tähtsad asjad on muutunud naeruväärseks. Mitu inimest on kaotanud oma usaldusväärsuse ja maine. Usun, et praegu on osapooltel häbi. Ühelt poolt lausa jahikirena paistnud õhina ja hasardi, teiselt poolt välja tulnud ülimalt piinlike detailide pärast. Pole tõepoolest meeldiv.

Aga täna on käimas juba teised asjad. Keegi peab saama karistuse. Lapsed, kes käivad politseis väärteoasjas tunnistusi andmas, on tõsised ja ära hirmutatud. Pidudesari, nii värvikas ja lõbus, hakkab muutuma halvaks unenäoks. Iga lause eest ähvardab karistus sind ennast. Tegelikult tunnistavadki nad ainult iseendi vastu. Mina tapsin minu, nagu ütleb Mikk Mikiveri kehastatud kangelane Eesti filmis "Hukkunud alpinisti hotell". Tõeline nõiaring. Nutikad lapsed on selle ära tundnud ja hoiavad lopsakamate üksikasjade osas nüüd suu kinni. Kust pidid nemad teadma, et miski nende tehtust võib kvalifitseeruda lipu rüvetamiseks ja et laual vabalt vedelnud napsi klaasi kallamise eest tuleb nüüd vanematelt trahviraha küsida? Mõne lapse puhul on veel lootus, et politsei neid ei leia. Ja ka vanemad ei tea nende seotusest. Veel. Nemad loodavad, et sõbrad ja semud neid välja ei anna. Võetakse ja antakse lubadusi.

Kadriorus on taastunud argipäev. Intervjuusid ei jagata, ajakirjanduse vastavatesse küsimustesse suhtutakse põlgusega ja isegi ei vastata neile enam. Vabariigi presidendil pole oma meeskonnale etteheiteid. Kaamera ees seisab oma kolleegide suhtekorraldajate poolt auklikuks lastud Eero Raun.

Ent tagasi piduliste endi juurde. Kokkuvõttes on tegu olukorraga, kus iga poetatud sõna hakkab tööle ütleja kahjuks ehk mida vähem räägid, seda kasulikum sulle endale. Ja tähelepanuväärsel kombel langeb see kokku ka teiste osapoolte soovidega. Mida väiksem kogu asi lõppkokkuvõttes tuleb, seda parem. Nii Kadriorule, julgestuspolitseile, esiperele kui lastele. Nii ei maksagi imestada, kui hoolimata peokirjelduste värvikusest ja fotodel nähtust lepitakse lõpuks kokku selle peale, et kunagi oktoobris oli lossis üks tagasihoidlik pidu morsi ja küpsistega.

Ent kedagi tuleb toimunu eest siiski karistada. Nagu üks kolleeg tabavalt märkis: õhus on tellimus sõnumitooja tapmiseks. Niisiis karistame neid, kes avasid suu.  

Ajakirjanduse ees seisab siin valus küsimus. Mitmed ajalehed on lapsi küsitlenud ja tulnud vastu nende soovile anonüümseks jääda. Nüüd tuleb Presidendi Kantseleilt soovitus, et ajakirjanikud lojaalsete kodanikena annaksid oma allikad nende kätte. Ka politsei on juba ajakirjanike poole pöördunud, et uurida nende allikaid.

Mis võib juhtuda, on see, et ajakirjanduse poole pöördumine ja tõe avamine läheb pöördujale tõeliselt kalliks maksma. Näiteks Marek Paulsonile, kes ise loobus anonüümsusest, või teistele, kelle meelest oli tegu lõbusa pullitegemisega. Just neid ähvardab kõige karmim karistus – mitte pidude korraldajaid või nende lubajaid, kes üsna ükskõikselt lasid asjadel kulgeda ja laseksid edasi, kui juhtunu poleks juhtunud.

Ajakirjandus peab oma allikaid kaitsma. Nii neid, kes oskasid küsida anonüümsust, kui ka neid, kes suhtlemises meediaga kogenematud ja seda teha ei osanud. Igaüks tehku oma tööd – politsei oma, ajakirjandus oma.