Vabaduse nõiaring

Arhiiv

Vabaduse positsioonist 21. sajandi maailmas.

Pääs Euroopa Liitu ja NATOsse on Eestile ammuse unistuse täitumine. Samas küsivad mõned, kas me nii toimides liialt palju oma vabadusest pandiks ei pane. Kuid mis see vabadus on, mida ohvriks tuua kardetakse? Nii Euroliit kui ka NATO rajanevad oma ideoloogias vabaduse väärtustamisel. Pühendumust sellele ideaalile kinnitatakse nii Euroliidu Põhiseadusliku leppe eelnõus kui Washingtoni leppes. Usk õhtumaade ühisväärtustesse oli üks peamisi ajendeid, mis sundis Eesti riiki kohe taasiseseisvumise järel Läände integreerumise rasket teed jalge alla võtma. Teine tähtis argument oli püüd suurema heaolu poole, mis on vabaduseideega tihedasti seotud.

Tosina aasta jooksul on paljugi juhtunud. Ei Euroliit ega NATO ole samad organisatsioonid, kuhu me kümme aastat tagasi integreeruma asusime. Muutused on olnud sedavõrd drastilised, et neist on võimatu mööda vaadata. Organisatsioonide ja nende funktsioonide muutumisest raskem on märgata seda, kuidas on vahepeal muutnud arusaam vabadusest.

Vaba Eesti ja vaba eestlane

Tänases Eestis on vabaduse tajumine märgatavalt individualiseerunud. Iseseisvumise ülevatel aegadel oli vabaduseiha rahvast ühendavaks jõuks. Vabadus tähendas rahva priiust võõraste valitsejate suvast. Tänases konkurentsile ja saavutustele orienteeritud Eesti ühiskonnas tähendab vabadus eelkõige üksikisiku vabadusi ja võimalusi. Kollektiivne vabadusekontseptsioon elab endisel kujul vahest vaid kas-me-siis-sellist-Eestit-tahtsimegi-rahva seas. Vähemalt seletaks see veidi, miks just need, kes pole suutnud ühisvabadust isiklike vabaduste nautimiseks konverteerida, hääletasid Euroopaga liitumise vastu. Mitmed tõid ettekäändeks hirmu rahvusliku vabaduse kaotamise ees, samas kui praktilisest küljest peaks just tänases Eestis pettunud ühiskonnagrupil liitumisest enim võita olema.

Majanduslikult eduka osa jaoks Eesti ühiskonnast omandas vabadus aga üsna varakult sootuks teise tähenduse. Eelkõige mahtusid selle alla ettevõtlusvabadus, vabadus ringi liikuda ja oma raha vabalt paigutada. Poliitikas võitleb see mõttesuund selle eest, et riik ei sekkuks üksikisiku majanduslike vabaduste teostamisse.

Suures osas on majanduslik vabadus õige ja vajalik põhimõte. Euroopa Liidu põhivabadused – kaupade, teenuste, raha ja inimeste vaba liikumine – lähtuvad samuti äratundmisest, et avatus ja vabadus on jõukuse mootorid. Ent Eestis on vabaduse ja jõukuse mõistmine jäänud paljus varaste üheksakümnendate tasemele.

Vabadus ja võrdsus

Euroopalik solidaarsuskäsitlus, mis tänaseks Eestissegi jõudnud, oli oluline faktor selle lahti mõtestamisel, kuidas vaeseks või rikkaks olemine mõjutab ühiskonna ja üksikisikute vabadust.

Uue iseseisvuse alul usuti, et aidata tuleb vaid seda, kes ise hakkama saab, ja et parempoolsel (majandus)poliitikal pole alternatiivi. Lähtuti naiivsest loogikast, et kuna rikas olla on parem kui vaene, siis järelikult on ka rikas inimene parem kui vaene. Vaesust mõtestati peaaegu süülise seisundina, suuremat ühtekuuluvust taotlevat poliitikat aga peeti sotsialistlikuks igandiks.

Äärmusliberaalne mõtteviis, mis tosina aasta jooksul poliitilise eliidi seas tooni andis, on demoniseerinud võrdsustamispüüdu ühe peamise arengu pärssijana. Samas on mitmel pool “vanas” Euroopas liberaalne ja sotsiaalne mõte vägagi tihedalt läbi põimunud.

Võrdsus – vabaduse kõrval teine Prantsuse revolutsiooni aade – on ka liberaalses mõtlemises olulisel kohal. Tõsi, liberaal mõistab võrdsuse all eelkõige seadusandliku raamistiku, mängureeglite ühetaolisust kõigi jaoks. Ent reeglistiku ühetaolisuse nõue ei puuduta üksnes kodanike majandustegevust. Pealegi piiravad inimeste võimalusi vabadusi nautida lisaks võimude võimalikule sekkumisele ka muud objektiivsed ja subjektiivsed tegurid.

Vabadus ja vaesus

Majanduslike võimaluste piiratus on kahtlemata üks olulisemaid tegureid, mis inimeste vabadusi ahistab. Toogem üks meelevaldne metafoor. Kanad oma aedikus on vähem vabad kui kotkad  taeva all – nende vabadust piirab ju aiavõrk. Kui kana aedikust valla päästa, on ta teoreetiliselt küll sama vaba kui kotkas, ent ikkagi puudub tal vähimgi võimalus kasutada oma vabadust taeva all liuglemiseks.

Samuti on inimeste puhul. Rääkides inimeste vabast liikumisest, on jõuka inimese jaoks vabadust pärssiv tegur näiteks Kanada keeruline viisaprotseduur. Samas enamikule meie hulgast ei tähendaks ka viisavabaduse olemasolu, et me oma liikumisvabadust tegelikkuses pruukida saaksime.

Muidugi pole ei vaesuse ega ka vabaduse mõõdupuu võimalus mere taga puhkust veeta. Eeltoodu on vaid mõeldud näitamaks, et suurem solidaarsus ei ole alati sundvõrdsustamine ja et võitlus vaesuse ja ülemäärase varandusliku kihistumisega ei ole võitlus vabaduse vastu, vaid pigem selle poolt.              

Vabadus ja vihkamine

Liikudes üksikisikute jõukuse ja vabaduste juurest riikide ja ühiskondade juurde, võib tõdeda, et isikuvabaduste austamine on rahvaste majandusliku heaolu vältimatu eeltingimus. Märkides kaardile isikuvabadusi austavad riigid, näeme, et need langevad pea üksüheselt kokku jõukate riikidega.

Inimtegevusega seotud protsessides on inimene ise tähtsaim ressurss. Ühiskonnas, kus näiteks naistele ei kehti õigused ja vabadused, jääb pool inimressursist kasutamata. Jõukust isikuvabadusi tunnustavate ühiskondadega võrreldaval tasemel tekkida ei saa, kui jõukus just vulinal musta kullana maapõuest välja ei voola.

Vabadusekultuur ja jõukus ei sündinud Läänemaailmas ühe hetkega. Nad arenesid samm-sammult ja käsikäes sajandeid. Täna propageerib arenenud maailm vähem arenenud maades aga lisaks vabadusele ka teisi iseenesest üllaid põhimõtteid – töökaitse, keskkonnahoiu ja mitmest muust valdkonnast. Vaesed ühiskonnad tajuvad peale surutavaid standardeid aga kunstliku takistusena, mis ei luba neil rakendada jõukaks saamiseks samu vahendeid, mida omal ajal ekspluateerisid tänased rikkad. See äratundmine põhjustab kibestumist.

Teine ohutegur tuleneb globaliseerumisega kaasnevast CNN-efektist ehk võimalusest kõigest ilmas toimuvast reaalajas osa saada. On tõsiasi, et üleilmastumine – mitmete vabaduste ülim aste – on lisaks õnnele kaasa toonud ka ebameeldivusi. Maailmas on alati olnud rikkad ja vaesed. Lõhe nende vahel ei ole täna ilmtingimata suurem kui möödunud aegadel. Samas tähendab üldine infovabadus, et tänased vaesed on oma suhtelisest viletsusest – ja teiste jõukusest – teadlikumad kui iial varem. Selle teadmine sünnitab vihkamist ebaõigluse näiliste süüdlaste suhtes. Inimeste ja raha vaba liikumine aga annab kibestunutele enneolematud võimalused oma viha väljendamiseks. Millised mõõtmed see võib omandada, nägime 2001. aasta 11. septembril.

Vabadus ja suletus

Üks võimalus hirmsaid sündmusi ennetada seisneb vabaduste piiramises, kontrollis inimeste, kaupade ja raha liikumise üle. Nii ongi vabadus teinud täisringi: vabaduste austamine kasvatas jõukust, jõukus tõi avatuse ning kõige ja kõigi vaba liikumise. Globaliseerumine omakorda sünnitas vastureaktsiooni, mille eest vabaduse häll end nüüd vabaduste kärpimise ja suletuse abil kaitsta püüab.  

Vajadust mõningaid vabadusi üldistes huvides piirata on ka vabadust armastavates ühiskondades ammu mõistetud. New Yorgis Ellise saare immigratsioonimuuseumis saab sooritada USA konstitutsiooni tundmise testi, mille ühes küsimuses palutakse defineerida sõnavabaduse mõistet. Õige vastus ei ole see, et avalikult ja piiranguteta võib rääkida kõikjal kõigest. Piiranguteta võib avaldada üksnes selliseid seisukohti, mis ei kahjusta üldisi huve.

Samas on selge, et paljud inimesed on pigem valmis võtma suuremaid riske kui tajuma pidevalt kuklas riigivõimuorganite tähelepanelikku pilku. Vastus küsimusele, kui palju on vabadust armastav õhtumaalane valmis turvalisuse nimel ohverdama isiklikke vabadusi, on veel kujunemisjärgus. Ehk on Euroopa osaks leida lahendus, mis aitaks vabadusearmastust eksportida vastuvõetavamal ja vähem valusal viisil ning lubaks meil seeläbi oma enda vabadusi nautida ilma, et peaksime end okastraadiga ümbritsema.