Kiire aeg armastab pikki lugusid
“Televisioon neelab süžeed,” hoiatati mind, kui ma esimest korda pidin kirjutama väikese ekraani jaoks. Need ajad, kus publik istus tund tunni järel mõnuga ja vaatas “Tagasi Bridesheadi” kuulsat televersiooni, olevat möödas. Nüüd tuleb stseeni sisse ja välja hüpata nii ruttu kui võimalik ja kohe ette anda järgmine, enne kui rahutud sõrmed kahmavad telekapuldi järele. Kui mõnel Dickensi või Jane Austeni teleadapteeringul võis sissejuhatusele kuluda kuid, siis nüüd piisavat mõnest episoodist.
Ja see väide pole sugugi laest võetud: kui poliitiline kõne on asendunud tsitaadiga, kui ajalehe asemel piisab pealkirjast ja mõnest selgitavast lausest, kui eelmise õhtu telesarja asemel on kontoris jututeemaks YouTube’i klipp, siis on tõesti käes aeg, kus lühidus tähendab palju.
Tõsi on, et me oleme omandanud nii hea visuaalse kirjaoskuse, et suudame pilti lugeda sekundiga. Ja meil on tekkinud uskumatult peen narratiivitaju: meid võib paisata sündmuste keerisesse ilma üksikasjaliku sissejuhatuseta, mida vajas näiteks Victoria ajastul romaane või näidendeid lugenud publik.
Ja ometi näib tänapäeva publikule rohkem kui kunagi varem mõjuvat eepiliste mõõtmetega kunstisündmus. Kui jutt on kunstist, siis võidab suur iga kell väikese. Telliskiviromaan, päevapikkune teatrimaraton, kolme ja poole tunnine film – kõik need on võimsamad magnetid kui eales varem.
See janu suurvormide järele tuletas end meelde, kui ma töötasin Edinburghi festivalil enda kirjutatud kogupäevanäidenditega, millest on lõike ilmunud Guardianis ja veebilehel. Meie publik tuli kohale igal hommikul kell 9.30, oodates ahnelt mitte ainult võileiba ja hommikukohvi, mis oli pileti hinna sees, vaid ka võimalust osaleda vastupidavusproovina toimival teatrisündmusel. Sest kuigi iga 20minutiline draamatükk oli iseseisev tervik, sisaldasid need viiteid ja vihjeid teistele tükkidele, mis kõik käsitlesid meie suhet niinimetatud terrorismivastase sõjaga – ühtekokku kuus tundi materjali.
Ma ise arvasin, et mina olen ainus inimene, kes kogu 17 tükist koosneva tsükli ära vaatab. Aga me leidsime truu publiku, kes ei jätnud päevagi vahele. Piletid olid nii nõutud, et esialgsed ruumid jäid kitsaks ja me pidime kolima Traverse’i teatri stuudiosaalist nende suurde majja, mis oli samuti pidevalt välja müüdud.
Inimesed publikust tulid mu juurde, võileib käes, ja kuulutasid energiliselt: “Ma tõusen festivali ajal hommikuti vara üles. Ma tahan kõik tükid ära näha.” Varane algus ei peletanud rahvast sugugi ära, vaid vastupidi, lisas tõmmet. Pikale veninud Edinburghi ööde järel olid nad valmis punaste silmadega ja õlg õla vastas oma kohvitasside taga tõestama, et jõuavad teatrisse õigeks ajaks kohale – ja nii hommik hommiku järel.
Muidugi levib Edinburghi-taoliste festivalide ajal oma eriline palavik. Aga ma ei usu, et see janu suurvormide järele tekib ainult augustis tavapärase kolmenädalase Šotimaa uduvihma mõjul.
Tegu on palju laiema kultuurinähtusega.
Paljud kriitikud märkisid, et Harry Potteri raamatute puhul oleks suuresti kasuks tulnud toimetajapoolne kärpimine. Mida enam J. K. Rowlingi läbimüük kasvas, seda mahukamaks muutus iga järgnev võlurpoisi seiklus. Lugejad ei pannud pahaks. Lapsed – kelle kultuuriharjumuse määravad kolmeminutiline muusikavideo ja sms – võtsid omaks
ka Rowlingi kõige kogukama telliskivi.
Iga kultuuri jälgiv inimene võinuks ennustada, et filmid muutuvad lühemaks. Kodus vahetame kanalit juba paarisekundilise igavuse järel. Seevastu kinos ootame aina pikemaid filme. Iga järgmine “Kariibi mere piraatide” firmamärgi all välja lastud teos on eelmisest pikem – kriitikute meelehärmiks ja publiku rõõmuks.
Tänavu jõulude ajal tuleb Londonis jälle lavale David Edgari suurepärane kaheosaline teatriversioon “Nicholas Nicklebyst”. Kui see Trevor Nunni lavastuses Royal Shakespeare Company laval 1980. aastal esimest korda välja tuli, oli suurim nõudmine piletite järele just nendel päevadel, kui mängiti mõlemat osa ühtejärge. Ma ei kahtle, et nii läheb ka nüüd ja publik on valmis veetma terve päeva Dickensi suurromaani sündmustele kaasa elades.
Maailm muutub aina kiiremaks. Väga paljud teleprodutsendid ja kirjastajad aga eksivad, kui arvavad, et see peab peegelduma ka publikule pakutavas materjalis. Kunstiteose muudab ihaldusväärseks see, et see toimib teistmoodi kui veebiuudised ja MSN. Me vajame tempo maha võtmist, rändamist teistsuguses maailmas, tahame näha, kuidas selle maailma mustrid ja seosed pikkamööda selgivad, võtta aega mõelda, mida see kõik ilmutab meie endi ja meie elu kohta. Ükskõik kas tegu on Sigatüüka, Tolkieni Keskmaa või Prousti finessidega, ikkagi näib, et mida kiiremaks maailm muutub, seda enam ootame me pikki ja aeglasi lugusid.
Inglise näitekirjaniku ja lavastaja Mark Ravenhilli essee ilmus The Guardanis 20. augustil 2007. Tõlkis Erkki Sivonen.
Copyright Guardian News & Media Ltd 2007.
