Järelehüüd meeleavaldamisvabadusele
erakoguRiigikogu võttis 15. oktoobril vastu niinimetatud pronksiöö seadusemuudatuste paketi, mille vabariigi president paar nädalat hiljem ka viimaks välja kuulutas. Vastakaid arvamusi tekitanud seadus lükati (tõenäoliselt paljuski tänu aktiivsete kodanike survele) suvel presidendi poolt tagasi. Eelnõu põhiinitsiaatorite, valikordnike Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu hinnangul sai vastuvõetud seaduseparanduste kogust eemaldatud kõik vähegi kodanike põhiõigusi riivavad punktid, mitmed eelnõu vastased (nende hulgas ka käesolevate ridade autor) pole selles aga sugugi nii kindlad.
Näiteks jäetakse vastuvõetud seaduses endiselt segaseks “massilise korratuse” mõiste ja luuakse teoreetiline võimalus karistada ükskõik millise meeleavalduse (kui sellega kaasneb ka korraldajast sõltumatutel põhjustel korrarikkumisi “või muid selliseid tegevusi”) korraldajat minimaalselt kolme- ja maksimaalselt kaheksa-aastase vangistusega. Võrdluseks – karistusseadustiku järgi karistatakse näiteks alaealise prostitutsioonile vahendamise eest rahatrahvi või kuni viie aasta pikkuse vangistusega.
Seaduse poolt hääletanud kinnitavad nagu ühest suust, et vaatamata teoreetilistele tõlgendamisvõimalustele ei hakata seda Eesti oludes ealeski väärkasutama. Paraku ei kõla see kuigi veenvalt ja seda väidet kummutavaid näiteid ei pea just kaugelt otsima (piisab, kui süüvida kas või avalikkuse ette jõudnud Kaitsepolitseiga seotud juhtumitesse, mis seisnesid kooliõpilastest loomaõiguslaste hirmutamises).
Pronkspakett võeti vastu, kuna paljud inimesed tundsid, et 2007. aasta aprillirahutuste väidetavate korraldajate karistamata jätmisega riivati nende õiglustunnet. Olgu nende “süüdlastega” siinkohal kuidas on (ma ise heidaks pigem paar pirakat kivi riigi valitsuse ja läbikukkunud integratsioonipoliitika kapsaaeda), kuid kättemaksu ja viha ajel kodanike põhivabaduste kärpima asumine pole sarnastes olukordades paraku sugugi vähelevinud või nii ajalises kui ruumilises mõttes kauge nähtus. Paradoksaalsel kombel on seda viimasel ajal asutud tegema “demokraatia kaitsmise” sildi all.
“Pronksiöö seaduse” probleem ei seisne niivõrd üksikutes paragrahvides kui selle üldises meelestuses. Milleks on demokraatlikule riigile vaja seadust, mis võimaldab näiteks provokaatorite abil ükskõik millise meeleavalduse kriminaliseerida ja selle korraldajad pikkadeks aastateks trellide taha saata? Minu arvates saatis riik sellega välja signaali, et ta ei usalda oma kodanikke, “liigne aktiivsus” on muutunud ohtlikuks ning igasugune avalik meelsuse või pahameele väljendamine on potentsiaalselt kriminaalne tegevus.
Paljudele võib jutt provokaatoritest ja rahumeelsete meeleavalduste sihilikust “korratusteks muutmisest” tunduda ülepingutamisena. Võib-olla see üllatab kedagi, kuid provokaatorite kasutamine pole meeleavaldajatega “tegelemisel” paraku võõras ka mitmete “eesrindlike lääneriikide” politseijõududele. Näiteks on korrarikkumisi õhutavaid erariietes politseiagente viimasel paaril aastal avastatud mitmetelt lääne alterglobalistide meeleavaldustelt. Kogunemisvabadust ja meelsuse avaldamist piiratakse näiteks Saksamaal tihtipeale eriseadustega, mis lähevad vastuollu mis tahes demokraatlike põhiprintsiipidega, paradoksaalselt on need seadused väidetavalt vastu võetud demokraatia kaitseks – näiteks neonatside koosviibimiste ohjeldamiseks – reaalselt kasutatakse neid aeg-ajalt aga edukalt ka igasuguse “ametlikust süsteemist” erineva demokraatliku opositsiooni vaigistamiseks.
Üheks heaks näiteks on iga-aastased G8 tippkohtumised, mida ilmestavad peaaegu alati muljetavaldavad võimude poolsed jõudemonstratsioonid. Kusjuures, hiljuti esietendus Pärnus Endla teatris Roy Strideri kirjutatud ja Andres Noormetsa lavastatud tükk “Mässajad”, mis räägib dokumentaalsetel materjalidel ja tegelikel sündmustel põhineva loo sellest, kuidas seltskond Eestist pärit noori inimesi 2007. aastal Saksamaal G8-vastastel meeleavaldustel käis. Seltskond oli tunnistajaks võimude poolsele tugevale ülereageerimisele, mille käigus neist kaks (ka päriselus) otsitud põhjustel Saksamaal trellide taha saadeti.
Üks mitmes kodanikuliikumises kaasa lööv ühiskondlikult aktiivsem sõber rääkis mulle hiljuti loo, kuidas ta juhtus suve hakul ühes seltskonnas paari tuttavaga vestlema. Jutuks tuli ka ühe eesseisva väikse meeleavalduse korraldamine, seepeale tegi seltskonnas viibinud noor tütarlaps imestunud näo ja küsis silmi pööritades: “Aga kas Eestis on siis meeleavalduste korraldamine lubatud?” Tütarlaps oli just lõpetanud maineka gümnaasiumi – kuldmedaliga!
Minu arvates peegeldab see anekdootlik juhtum üldisemat Eesti ühiskonnas valitsevat suhtumist. Oma meelsuse avaldamist ja avalikku protesti peetakse üldjuhul imelikuks või siis lausa kuritegelikuks nähtuseks. Meeleavaldamine on eestlasele võõras (kusjuures, ma ei usu, et selle põhjuseks oleks, nagu poleks meil millegi üle protesteerida, pigem on asi selles, et me pärineme ühiskonnast, kus igasugune avalik protest oli tehtud väga pikaks ajaks võimatuks). Ja seetõttu on õigusest (ilma vanglasse sattumist kartmata) oma meelt avaldada eestlasel kerge loobuda. Tahaks loota, et ajaks, mil ta taipab, et tegemist on täiesti normaalse ja mõnes olukorras ka parima või ainsa võimalusega talle endale korda minevates ühiskondlikes asjades aktiivselt kaasa rääkida, on tal võimalik see õigus endale viimaks tagasi nõutada. Kuid see tagasinõutamine ei pruugi enam sugugi kergeks kujuneda.
