3 

ELU ÜHES PÄEVAS: Luule Komissarov

KUI PROOVIPÄEVI EI OLE: Mul on kohustusi küll – ma pean minema emaga Tallinna loomaaeda. See on meil iga-aastane käik. Ingmar Muusikus

Õige päev algab pärast suplust ja värskeid ajalehti, teab Ugala teatri näitleja Luule Komissarov (63).

"Üks on kindel - ärkan ma igal hommikul pool kaheksa. Hüppan trikoosse ja lähen Paala järve ujuma. Ma elan täpselt Paala järve ääres, nii et oleks päris patutegu, kui ujumas ei käiks! Ja seda ujumist olen ma täpselt kaheksa aastat harrastanud.

Ma ei lähe vette enne, kui vesi on 17-18 kraadi, sel aastal alustasin ma viiendal mail. Näis-näis, ilmataadid ütlesid, et oktoobris pidi lumi maha tulema, siis on ju kohe jääkirme ka peal. Aga jääaugus supleja ma ei ole, see rüüstab su ära. Möödunud aastal ujusin ma 19. novembrini.

See ujumine on nüüd raudvärk. Ja siis - kohe tuppa. Kuum kohv. Kaks-kolm võileiba. Ja siis lehed. Pool kaheksa-kaheksa on post kohal. Selles mõttes on mul ilgelt mõnus, et lehtede ajaks on mul ema teinud kohvi valmis. See on tavaline masinakohv.

Lehtedest igal juhul Postimees ja Sakala kõigepealt. Siis Lääne Elu, ma olen ju Lihula tüdruk, ja kuna ema on nüüd minu juures, siis ta peab ka kursis olema selle Läänemaa eluga. Ja kui on Kroonika päev, siis Kroonika. Kui on kiire, sirvin ma lehed läbi, loen ainult pealkirjad. Kui on aega, loen põhjalikumalt, teatri ja kultuurivalla asjad ikka enne.

Ja pool tundi võtab mul igal hommikul koristamine - mul on ju koer Chappi, eks ole, ja ma ei salli neid koerakarvu, nii et pool tundi absoluutselt igal hommikul kulub koristamise peale. Siis on hea elada.

Chappi on meil cahvalia cow. Turu värvast sai ta ostetud, taksi ja hundikoera laps. Ta on selline ilmatu pikk, pange nüüd saba ka sinna otsa, ikka meeletult pikk! Ja madal. Hirmsat koledat häält teeb. Ja tal on taksi kõrvad, esimesed jalad olid täitsa rangis, aga need kasvasid sirgeks. Aga tagumised jalad on hundi sirged jalad, nagu liumägi läheb niimoodi ülesse. Ja vill on peal. Nii et see aeg, kui ta karvu ajab, on ikka üpris hull.     

Tööle lähen ma põhimõtteliselt jala - ma räägin nüüd sellest perioodist, kui mul proovid on. Sel aastal algavad proovid oktoobris. Kella üheteistkümneks peab kohal olema, aga mulle meeldib varajane olla - et siin baaris (Ugala teatri baar - toim) ka jälle üks kohv juua, see on nagu aamen kirikus -, ja nii ma hakkangi varem minema. Kümne minutiga tuleb kiirkäiguga ära, tavalist aeglast kõndi on veerand tundi. Mulle meeldib jalutada, tulen orust läbi, oja vuliseb kõrval.

Ma ei saa teatris riideidki seljast, kui juba panen suitsupaki garderoobi lauaääre peale valmis. Mul ei ole seda vaja - kodus ma ei suitseta - aga siin on ta ilmselt mingi liigutusega seotud. Mõnus on. Helesinine Barclay, see kõige lahjem, on minu eelistus. Siis on proov. Ja kui proov lõpeb - kui mul õhtul etendust ei ole, siis ma kaabin koju. Aga kui on nüüd õhtul etendus, siis pärast proovi söön kenasti kõhu täis - mida meile siin antakse, emba-kumba, kas praadi või suppi. Meil on nõnda suured praed, et tervet küll ei jõua. Poole kaupa käib see minu söömine. Suppi, ma tean, seda  p e a b  sööma. Aga kuna meil kodus on nõndaviisi, et jumalast iga päev peab supp olema, Kalju Komissarov (Luule abikaasa - toim) ilma selleta ei saa, siis ma eelistan siin praadi.

Selles mõttes on mul jälle hästi vedanud, et mu ema teeb päeval supi valmis. Seda kommet meil küll ei ole - keegi ei piparda -, et jumala iga päev peab olema uus supp. Teeme ikka laari valmis, et saab ikka mitu päeva süüa ja soojendada, külmkapp hoiab niivõrd hästi. Ja kuskil keegi kokk rääkis, et supp läheb soojendamisega ainult paremaks, mitte ainult hapukapsasupp, vaid kõik supid.

Siis pärast lõunasööki olen ma harilikult siin garderoobis. Tulen, heidan pikali, loen lehti, mis mul kodus ei käi... Ja siis varsti ongi grimmiaeg. Väga harva, kui mul on vaja panka minna või asju ajada, siis ma käin korra linnas tiiru ära ja tulen tagasi. Aga koju minna ma põhimõtteliselt päeval ei taha. Ma armastan kodus ka kohe võtta teised riided seljast ära ja koduriided selga panna. Aga vaadake, kui palju ma pean siis riideid vahetama! No mõelge: ma tulen siia, panen jälle kostüümi selga, ja kui peaproovid on veel... Ma ei saagi midagi muud teha!

Kuna meil on harilikult grimeerija järjekorrad, siis ma olen harjunud ennast esimesena panema - kui on suurem roll ka -, käin grimmis ära ja saan veel natuke mõnuleda.

Kui on pikem etendus, jõuan ma koju poole 11 ajal, üldiselt kella kümne ajal. Siis ma ei ole võimeline kohe pikali viskama ja magama. Kõigi nende neljakümne aasta jooksul – ükskõik, mis osa sa mängid, see erutab ülesse. Ei-ei, enne kella 12 ma ei lähe voodisse mitte mingil juhul!

Üldiselt ma õhtul kodus enam ei söö. Näksin, natuke juustu, natuke Jahimehe vorstikesi... No vaadake, kui paks ma olen! Ülearu on siin küll. Aga ma ei ole ka kunagi selline peenike olnud, eluaeg sihuke trullakas.

Õhtu on minu aeg. Unekaifi saan ma kätte teleka ja raamatuga. Harilikult need hääd filmid tulevad ju ka Kanal 2st või TV 3st ja seal on meeletud reklaamipausid. Oi kui tihti juhtub, et reklaamipausi ajal ma jään magama – ja ärkan siis, kui film on lõppenud. Midagi ei ole teha, vanadus teeb oma töö. ETV pealt - seal ei ole reklaamipause - ma vaatan kõik filmid lõpuni. Aga üldiselt ma olen leidnud nüüd sellise nipi, et kui tuleb reklaamipaus, mul on raamat kõrval: ma jõuan ära lugeda viis-kuus-seitse-kaheksa lehekülge. Nii ma hoian end ärkvel.

Ja siis, kui ma ikkagi olen jäänud sinna unelema, kui film on läbi, siis on kiire käik, silmad kinni. Et jumala eest see uni ära ei läheks, ruttu voodisse!" 

Detsembris esietenduvas Ugala lavastuses "Püha Susanna ehk Meistrite kool" mängib Luule Komissarov Anne-Mai osa. Teleseriaali "Õnne 13" vaatajad tunnevad teda Laine rolli järgi.