Majaseen

Elu büroos, kus on puudu majaseene tüüpi töötaja, on kõle ja kurb. Nagu leinava lese kodu. Või vanaema maja ilma kookideta. Majaseeni mahub keskmise suurusega büroosse üks. Või kui tegu pole päris väljakujunenud seentega, siis paar-kolm.

Täisvereline majaseen on endale pähe võtnud, et ta elab tööl. Mitte et tal kodu poleks. Sageli on tal isegi koerad ja lapsed. Aga majaseen on ikkagi tööle elama tulnud. Tal on laua all või kapis kolm paari kingi ja tagant lahti lohisevad sussid, tal on eri kõrvaklapid raadiokuulamiseks ja teised arvuti jaoks. Tal on laual lillepott, erinevateks elujuhtumisteks täidetud esmaabipakike ja karbitäis tablette, tal on isiklik kohvitass ja teinekord ka väikene egoistlik presskann. Sahtlinurk peidab küpsikuid ja teekarpi ja eritellimusel on majaseenele tehtud kaks tüsedat riiulit, mis mahutab tema ülisüsteemset arhiivi, ajakirju ja kodust ükshaaval tööle tassitud raamatuid.

Ega majaseen ei korista – kaugel sellest. Võiks öelda, et sodi teeb ta keskmisest rohkem ja eeldab, et koristaja selle igal õhtul ära viib, aga ometi on temas mingi kordaloov alge. Tal on kõigi ja kõigega siin asutuses asja. Kui uuel töötajal on oma nurgas pime olla, siis kes talle lambi installeerib? Ei, mitte elektrik Harri. Ikka majaseen. Või kes teeb ümber kirjavahede süsteemi? Või kelle juhtimisel toimub kolimine korrus kõrgemale?

Majaseente tõeline probleem on töö. See, milleks nad on tööle võetud. Mitte et nad seda ei teeks. Aga nad on kohutavalt aeglased. Töö tegemine on pikk protsess nagu paksuksminek ja siin pole mõtet tähtaegade pärast lolliks minna. Seen võtab hoiaku, et ta teab ise paremini, millal ta oma jupi valmis teeb. Majaseen ei kiirusta. Ta maksab rahulikult oma arveid, loeb mõnuga Delfi uudiseid, sukeldub Perekooli sügavustesse, vaidleb naabriga 40 minutit kuuri kasutuskorra üle. Ja usub, et see ongi töö. Pealegi, kui see pole, siis igaüks ju näeb, kui kaua ta iga päev kontoris on. Just.

Ja sellega seoses tunnevad kuue paiku äraminejad majaseene vastu vimma. Neile tundub, et too kipub kehtestama uusi, surnukstöötamise standardeid. “Miks ma kurat pean end süüdi tundma, et mul on naine ja lapsed!” kirutakse suitsunurgas. Ja tasapisi hakkab ka ülemuses tekkima tunne, et hoolimata majaseene metsikust lojaalsusest ja kohati lausa asendamatusest, tuleks ta ümber paigutada osakonda M, mis asub kaks korrust kõrgemal.

Ülemusele tundub, et majaseen ei saa enam aru, mis on loovus, et tal on nii mugav ja ta on kaotanud oma niigi nõrgad seosed reaalse eluga. Ja tulemused, kus need veel on? Pealegi, altpoolt tulevad signaalid, et ta on liiga kaua tööl, käib närvidele. Nii et mingu turundusse ja tulgu seal sebides maa peale tagasi.

See ettepanek teeb majaseene väga kurjaks. Tema nurk, tema riiulid, tema laud ja asjad. Mis õigusega. Ta töötab nagu loom, lausa elab siin, aga ikka polda rahul.

Pärast kõva karjumist lõpetatakse poolte kokkuleppel tööleping. Majaseen saab kuue kuu palga. Asjade äravedamiseks on vaja autoga teha neli otsa. Tema lahkumispidu on nagu matus. Mäletad, kuidas sa kardinad öösel üles panid? meenutab üks. Mäletad, kui ma oma lapse õhtuti sulle siia hoida tõin, räägivad needsamad, kes teda suitsunurgas kirusid.
Ülemus torti sööma ei tule.