Kotjuhi esimene ja teine keel

Juunis ilmub Võru venekeelses perekonnas üles kasvanud Kotjuhi esimene eestikeelne luuleraamat “Teises keeles”. Venekeelne “Kogda nastupit zavtra” on juba poodides. “Teises keeles” on kahe peale tõlgitud Igori venekeelsest luulest – neli viiendikku Igor ise, ülejäänu Aare Pilv.

Pealkiri on paljuütlev. Kindlasti ei tähista see üksnes eesti ja vene keele erinevust. Kotjuh: “Luuletamine iseenesest on teine keel võrreldes argielu keelega. Kõik need teised olekud, mis inimesel võivad olla – näiteks ta on armunud –, nendes näeb ta maailma teistmoodi ja räägib teises keeles. Kui ta on nukker või masenduses, näeb ta samuti oma ümbrust teisiti ja kõik fraasid on tema jaoks teises keeles. See pealkiri võimaldab mitmeid interpretatsioone.”

Suur jutumees Kotjuh ei ole ja iseendast palju rääkida ei taha. Ütleb, et kõik oluline on õigupoolest tema uue raamatu eessõnaks olevas essees.

Nii isa kui ema poolt on Igor Kotjuh pooleldi ukrainlane. Ülejäänud juured jagunevad: 50% valgevene, 25% eesti ja 25% vene.

Sündis ja üles kasvas Võrus, Tartu ülikooli läks aastal 2000. Õpib eesti keelt võõrkeelena ning on jõudnud lõpusirgele, diplomitöö teemaks postmodernismi, tõlketeooriat ning vene kontseptualismi ühendav “Postmodernsete elementide interpreteerimine Lev Rubinsteini “Kartoteekide” Aare Pilve eestikeelses tõlkes”. “Minu jaoks ei ole see raske teema,” tõrjub ta vastava kahtlustuse tagasi.

Esimene luuletus ilmus 2000 Võrumaa Teatajas – “Üksilduse tähendus”. Võru keelt Igor ei oska, aga on selle pooldaja. “Mulle meeldib, et selline liikumine on olemas. Esiteks sellepärast, et keel iseenesest on suur rikkus. Mida rohkem keeli inimene oskab, seda rikkam ta on. Teiseks meeldib mulle see viis, mismoodi neid keeleasju korraldatakse. Näen siin tugevat organiseerimist ja management’i.”

Kotjuh tunnistab, et viibib Võrus üksnes füüsiliselt, tema töö on vene kirjanduse vahendamine eesti keelde ja vastupidi ning see töö on hoopis teisel tasandil.

Kvaliteetse kirjandusega puutus Igor kokku varakult (ema sõbranna oli raamatupoe varustaja). Eesti kirjandusest teadis Eno Rauda, kelle “Naksitralle” luges Leo Vaino suurepärases tõlkes.

“Hakkasin kirjutama, sest tahtsin väljendada ennast omal moel. Ma ei leidnud, et keegi teine oleks sel viisil kirjutanud. Oli mulle lähedasi kirjanikke, aga mitte identseid.”

Olulise jälje Eesti kirjandusellu on Kotjuh jätnud mitte ainult kirjaniku ja tõlkijana, vaid ka organisaatorina. Esimene silmapaistev projekt, kus ta osales, oli kirjandusrühmitus Vozdušnõi zmei (Tuulelohe). Nimi võeti ühest vene laulust ning sümboliseerib Igori sõnul seda, et kirjanik peab oma loomingu eest tundma samasugust vastutust nagu tuulelohe lennutaja oma mänguasja eest.

Rühmitus läks möödunud kevadel laiali, kuid Igor jätkab samanimelise almanahhi välja­andmist. Lisaks kirjastab ta raamatusarja noorte eestivenelaste debüütkogudest. Ja aitab sisustada ka iganädalast e-ajakirja Uued pilved. (Nimi ei ole pandud Aare Pilve järgi, Oblaka (Pilved) oli esimene venekeelne kirjandusajakiri, mida Eesti Vabariigis välja anti.)

Hiljuti käis Kotjuh Tartu vanglas kinnipeetavatele kirjandusest rääkimas. “Nooremaid vange huvitas, mida me nende luuletustest arvame ja kuidas nad edeneda võik sid. Jagasime neile soovitusi, kõik olid rahul. Vanemate seas oli ka eluaegse karistusega vange, nemad vaatasid kirjandusele hoopis teise pilguga, otsisid seoseid kirjanduse ja elu vahel. Neid huvitas, miks kirjanduses on nii palju verd ja seksi. Nad selgitasid, milline kirjandus peaks tegelikult olema. Mitte nii sünge, vaid palju õilsam.”

Tallinna rüüstamise laine ajal oli ­Igor koos Jan Kausi ja Mart Velskeriga Porvoos kirjanduskonverentsil. “Õhtul telekat vaadates oli väga kummaline tunne – me ei uskunud oma silmi. Neid tundeid väljendas hästi Jan Kaus, kui ta Mardile ütles: “Kujuta ette, et meil oleksid püssid käes, mis on suunatud Igorile. Ja temal oleks meile suunatud püss.” See oli verbaliseerunud absurd.”

Kotjuh ei usu, et kohalik vene intelligents suudaks pronkssõduri saaga suhtes leida ühist seisukohta. “See kiht on äärmiselt ebaühtlane, raske on partnereid leida. Inimestel on erinevad väärtused, orientiirid. Ma ei räägigi poliitikast, vaid kunstist ja kultuurist. Aeg läheb edasi, kirjandus areneb. Aga nõukogude ajal kooliskäinuid on õpetatud austama ainult Puškini stiilis värsse. Sellepärast tahtsingi oma alternatiivse kirjandusvõrgu välja ehitada.”

Kotjuhi hinnangul pole venekeelne kirjandusprotsess Eestis veel välja kujunenud. “Seda tuleb alles ehitada ja lugejate pärast võidelda. Tänapäeva Eestis elav noor vene kirjanik on kahe vahel. Ta jälgib olukorda nii Eesti kui Vene kirjanduses. Tulemuseks on mingi sünteeskirjandus, mis on sama huvitav nii Eesti kui Vene kirjanduse seisukohalt.”

Loomingulist mõju on Kotjuhile avaldanud kõige rohkem need eesti autorid, keda ta ise on tõlkinud: Doris Kareva, Viivi Luik, Ly Seppel, Kristiina Ehin, fs, Jürgen Rooste, Aare Pilv.
Venekeelseid noori kirjanikke on Eestis üsna palju. (Lõppude lõpuks on siinse venekeelse elanikkonna absoluut­arv peaaegu võrdne soomerootslaste omaga, nendeta ei kujuta Soome kirjandust aga ettegi.)

Uurin Igorilt, keda eestlased veel tingimata avastama peaksid. “P. I. Filimonov,” vastab ta kohe. “Universaalne Tallinna autor, kirjutab nii postmodernistlikku luulet, proosat kui näidendeid. Viimaseid on mänginud Drugoi Teatr. Äärmuslikult oskuslik vormi poolest, väga mitmekihilise sisuga. Oskab üsna hästi eesti keelt, jagasin talle kogemusi, kuidas iseenda tekste eesti keelde tõlkida.”