Fs. "Alasti ja elus"
Fs “Alasti ja elus”
Ji. Pärnu, 2008. 112 lk
Fs-i kogu “Alasti ja elus” lugedes meenus mulle paaril korral “Saatja aadressi” (1972) aegne Paul-Eerik Rummo. Tema argine, kõrgluulest tüdinenud otseütlemise taotlus. On muudki sarnast, näiteks nn kodanikuluule plaanis. PER selgitab, miks ta N. Eestist ära ei põgene, fs põhjendab, miks ta sõbrad Eesti Vabariigist lahkuvad. Mõlemat luuletajat tabavad selgusehetked rõhutatult argises situatsioonis, ühte jalgade, teist hammaste pesemise juures. Mõlemad luulendavad enesetappu – ja just siin tuleb ilmsiks nende põhimõtteline erinevus. Ja fs-i eripära. PER on kirjutanud teemal “Miks ma ennast ära ei tapa” eesti ühe lühima luuletuse: “Ei taha.” Ometi manifesteeritakse selles luuletuses midagi võimsat, selles kuulutatakse inimese n-ö metafüüsilist suveräänsust. Sest tahe on kahtlemata täiesti ebamateriaalne nähtus. Fs-i luuletus “2005”, millega luulekogu avatakse, manifesteerib vastupidist: inimese keha ülemvõimu. Enesetapp jäi ära, sest ei õnnestunud kehast jagu saada. See lebab etteheitvalt põrandal. Fs-i persona poetica on keha vang, õitseb äraspidine kehakultus. Kogu ta luulemenetlus seisneb meta redutseerimises ja füüsilise esiletoomises.
Ütlen ausalt: kui sellega ei kaasneks parajat sarkasmiannust ja eneseirooniat, siis läheks asi igavaks. Aga nüüd vaata et ei lähegi.
Võib näiteks jälgida, kui maaliliselt taandab fs luulesse kippuvat metafüüsikat kehalisuseks.
Armastus redutseerub kehanõredeks (lk 31) või sisikonna väljaoksendamiseks (lk 37), kurbus koguneb organismis nagu väljaheide (lk 102). Radikaalselt taandatakse luuletaja-kuvandit: ta on lihtne mees, reality show jobu, naha ja karvadega kaetud sittuv keha (lk 63). (Mõni Mihkel Veske keerab hauas ringi, kui sellest kuuleb!) Luulekogus valitsevad ülikehalised aistingud, eeskätt valu ja külm. Ja on ootuspärane, et eriti sarkastilise ja õudustäratava kehana ilmub jumal – puhtfüüsiline tont (lk 55).
Olles ise nohik, on radikaalsus kirjasõnas mind alati paelunud. Seepärast küsin, mida see fs-i meeletu kehavaevade, vere ja külmetamise, linnakividel roomamise ja trotsliku vastupanu ning alanduse eepos tähendab? On see sotsiaalse närviga vasakluuletaja igihaljas luulemaastik?
Kindel minek, mida iseloomustavad märksõnad nagu võõrandumine, eksistentsiaalne äng, kaastunne kapitalistliku süsteemi ohvrite vastu (vaesus, peksmine), fašismi- ja rassismiohu haistmine, anarhilised mässuvormid (poliitikavaen, rock’i-kultus) jms. On see lihtsalt eestipärase vanglaluule uus versioon nn vabas ühiskonnas? (Kehatürm kui sotsiaalsete pingete treffpunkt.) Või tuleks fs-i luulemasina peaaegu et fanaatilist asketismi ainete ja väljendusvahendite valimisel tõlgendada hoopis teisiti, suunas, mida ilmestab autori ennastsalgav palverännak The Sisters of Mercy jälgedes. (Teame ju, kui ohtlik on tänapäeval reisida!) Teisisõnu: kui palju on selles sugestiivses kehaluules siiski (varjatud? paratamatut?) metafüüsikat, kui palju on fs-is IHS-i?
