4 

Parempoolsuse puuslikud

RAHVUS­LIKUD TAVAD: Rahvarõivad ja tantsupeod on osa traditsioonist ehk kestvusest. MARKO MUMM / EPL

Peeter Helme arvates on Euroopa parempoolne ideestik Eestis samahästi kui tundmata.

Haljand Udam kirjutas 1994. aastal ajakirjas Vikerkaar: “Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste ja ideoloogiliste voolude [...] tundmaõppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist paremale jäävate voolude vastu.”

Tema sõnum on jäänud suuresti tähelepanuta. Euroopa parempoolne ideestik on Eestis samahästi kui tundmata, kuigi Eesti poliitilises retoorikas leiab parempoolsuse mõiste üsnagi palju kasutust. Enamasti käsitletakse seda aga sünonüümina liberaalsele turumajandusele, mis võib, aga ei pea käima kaasas parempoolsusega. Viimane kujutab endast ikkagi käsitlust igavestest tõdedest, “mis näitavad end erinevatel epohhidel ja vaimsetes vooludes ning mida on võimalik neis ära tunda”. (Niklaus Pfluger. Herausforderung Konservatismus. – Junge Freiheit, 1. 6. 2007)

Iseenesest võivad igavesed tõed väljenduda ka vaba turu printsiibis – lihtsalt seetõttu, et Carl Schmitti poolt “avatuseks” nimetatud inimese olemuslikust ebatäiuslikkusest lähtuv parempoolsus ei usu inimese võimesse kõike ette näha. (Vt Akadeemia nr 6 – 2004) Kuna meie arusaam isegi inimühiskonna enese toimimisest on määratud jääma ebatäiuslikuks, siis pole parempoolse maailmakäsitluse silmis mõeldav väga täpselt defineeritud ja piiritletud majandusliku või üleüldse ühiskondliku mudeli kasutamine.

Minnes siit veelgi kaugemale – vastukaaluks vasakpoolsusele ei salli parempoolsus ka väga selget ideoloogilist süsteemi. Jällegi samadel põhjustel – selline süsteem jääb ebakindlaks ning kipub kujunema omamoodi puuslikuks.

*

Heites pilgu Eesti ühiskondlikule ja kultuurilisele mõttele näeme, et “enda eurooplaseks harimine” käib jätkuvalt, kuid nagu paljude muudegi algatuste puhul, käib see suuresti kampaania korras ja lombakalt. Libistades pilgu üle Avatud Eesti Raamatute selgade või ka ajakirja Vikerkaare numbrite sisukordi mööda, tuleb tõdeda, et enamik autoreid liiguvad kitsukesel rajal, mille üht poolt ääristavad tinglikult mõttes Jürgen Habermasi ja teist Max Weberi mõtted.

Ehk siis – väga tihedalt on “asustatud” vasakpoolsest ja liberaalsest ideestikust eostatud ala, mille kõigile pilkudele nähtavaks viljaks on näiteks Marju Lauristin, kes avaldab 22. juuni Sirbis kahetsust, et tema sõnutsi parempoolsusest sallivam “vasakpoolse alternatiivi populaarsus sai uue hoobi aprillilõpu ööl Pärnu maanteel aknaid puruks peksnud noorukite laamendamisest” – soovimata vaadata silma tõsiasjale, et vasakpoolsus on selliste aktsioonidega paistnud silma 1905. a revolutsioonist 2005. a noorterahutusteni Prantsusmaal...

Kuid küsimus pole mitte konkreetsetes sündmustes, vaid ikkagi Eesti ühiskondliku mõtte suunatuses väga kitsale filosoofilisele maailmanägemisele. Tuntakse küll liberaalset ja sotsiaaldemokraatlikku, samuti ka vasakäärmuslikku (kommunistlikku) diskursust, kuid kus on Eesti autorite säärased pilguheited maailmale, mis katsuksid, mis võtaksid appi Julius Evola või Nicolás Gómez Dávila vaimse pärandi? Või kui võõrkeeles lugemine tõepoolest käib üle jõu, siis Carl Schmitt, Erik Kuehnelt-Leddihn või René Guénon on kättesaadav ka eesti keeles. Nende kohta on olemas ka sekundaarkirjandust...

*

Mis eristab nimetatud, traditsionalistlikku ja parempools et maailmavaadet esindanud autoreid Eesti mõttevara raudvarasse kuuluvast sotsiaaltehnilisest instrumentaariumist, on nimetatud mõtlejate arusaam inimühiskonnast kui ajas kujunenud tervikust. Sootsiumi vaatlemine möödunud põlvkondade saavutustel rajaneva ehitusprotsessina on universaalne parempoolne tõdemus. Valgustusajal algas aga integraal­suse kui eluhoiaku kadumine, mis on tänaseks toonud endaga kaasa sisuliselt positivistliku maailmapildi võidu. Viimane kujutab endast sisuliselt mõõdutundetuse triumfi ühiskonnaelu, aga ka üksikisiku käsitlemisel.

Lisaks eespool nimetatud võõrautoritele on sellele äratundmisele jõudnud ka Eesti oma traditsionalistlikud mõtlejad. Olgu siinkohal nimetatud kristlust ja inimese ühtsust loodusega mõtestanud Uku Masing, integraalse traditsiooni universaalset iseloomu tabanud Haljand Udam või ka Eesti mütoloogiat kaasaegsesse keelde tõlgendanud Hasso Krull. Igaüks neist on kõndinud oma teed, kasvanud vaimselt omaenese viisil, kuid neid kõiki ühendab soov näha inimeste loodud meelevaldselt kompileeritud ja selliselt elutuks Frankensteini monstrumiks kujunenud maailma taha, leida esmapilgul varjatud seoseid ja vertikaalseid telgi, mis ühendavad meie ajalist maailma ajatute printsiipidega ning samuti soov ja pealehakkamine anda nimetatud tõdemusi edasi oma kaasajale arusaadavas keeles.

Paraku on traditsionalism jäänud üsna Eesti ühiskondliku mõtte äärealale. Propageeritakse küll traditsioone (jaanipäev, laulupidu, rahvakombed), kuid unustatakse, mis on traditsioon.

See on aga kestvus. Kestvusele püütakse vastandada konstruktsiooni, kuid paraku vajab ka viimane kestvust – mitte ainult iseendas, vaid ka seotuna laiemasse ajalisse ja ühiskondlikku raamistikku.

Pole mõtet uurida, selgitada ja pakkuda toimivate retseptide pähe välja õõnsatel teooriatel rajanevaid lahendusi ühiskonna käekäigu parandamiseks. Viimane saab ikkagi tulla vaid ühiskonnast endast – tema pärandist. Viimane ei pruugi aga olla nii silmaga nähtav ja käegakatsutav nagu konkreetsed traditsioonid (jaanipäev, laulupidu, rahvakombed) vaid varjatuna nende sees või lausa nende all.

Märkamiseks ja mõistmiseks on tarvis aga tunnetust, mis omakorda rajaneb säärasel
teadmisel (mida ei maksa ajada segi positivistlik-konstrueeritud teadusega), mille üleaegadekestva paikapidavuse mõistmiseks on tarvis tõlkida seda kaasaegsesse keelde. Palju lihtsam on muidugi unustada ning kuulutada vana aegunuks, kuid nagu Gómez Dávila juba kord ütles, eelistavad massid alati segast keerulisele.

*

Võime olla uhked, et ka meie oma keeles on olemas mõttetraditsioon, mis on püüdnud ja püüab tõlkida ka meie oma rahva pärimuses tallel olevat universaalset traditsiooni kaasaegsesse keelde ning mida huvitab ühiskonna ja kultuuri mõistmine mingil teisel kui ainult sotsiaaltehnilisel tasemel. Ühiskonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu ning eesti kultuuri säilimise nimel on aga vajalik, et säärast mõtet ka loetaks ja arvestataks. Vastasel juhul sumbume hingetusse ja vildakasse maailmanägemisse, mille ähvardavad viljad meil tegelikult juba küpsevad soovi näol tõlgendada kõike aritmeetiliselt või geomeetriliselt. Kui tahame mitte ainult saada midagi Euroopa kultuurilt, vaid ka anda, sünteesida ja edasi arendada, siis ei tohi me piirduda mitte ühekülgse ja kitsa eurooplusega, vaid peame avardama seda ka säärase euroopluse arvelt, mis ei pruugi hetkel ka Euroopas endas en vogue olla.