7 

Originaalsust, palun!

Konkurss Noortebänd 2005, klubi Hollywood, 23. veebruar.

Klubi Hollywood meenutas eelmise kolmapäeva õhtupoolikul, konkursi Noortebänd 2005 finaali ajal, oma ruumi keskel asuva lava, sinna suunatud efektsete prožektorite ja atmosfääriga üleüldse tol õhtul MTV stuudiot. Palju väga väga noori ja väga kõvasti karjuvaid tüdrukuid ja poisse, kel tõenäoliselt tavaõhtutel rokiklubidesse sissepääs puudub. Ilmselt oli Eesti oludes tegemist üritusega, kus oli ka gruupinduse üldine koefitsient harjumuspärasest tunduvalt kõrgem.

Klišeede paraad

Ürituse alustajaks oli The Sank, kelle laulja käis enne bändi esimeste akordide kõlamist kohe välja trump ässa: “Mulle tuleb praegu siin laval seistes meelde Tartu eelvoor. Ja seal täitus ka minu üks kauaaegseid unistusi. See, mis on tegelikult iga noore mehe unistus. Ma sain kallistada Lea Liitmaad.” Täienduseks võibolla veel niipalju, et tegu oli originaalsusest täiesti puutumatu, klišeedest kubiseva, mannetu ja jõuetu MTV soft pop rokiga. Pisut liiga klišeeliku lähenemist jazzi vallas esindas ka ansambel Ekvivalent Elvast, kus laulis Suntribe`i üks solistidest, Mari-Leen Kaselaan. Tegelikult oleks Mari-Leenil sõltumatu jazzi lauljana potentsiaali (häälematerjal ja anne lubavad palju), ent sageli juhatavad just Sven Lõhmuse taolised punkprodutsendid noored tütarlapsed rahulikult jazziteekonnalt konarlikule ja porisele rokenrolli hellway`le. Pärast Ekvivalendi esinemist tekkis huvitav diskussioon Tallinna vankumatu rokirüütli, Riho Baumanniga. “Klišeelik? Jah, suhteliselt, aga hästi mängitud. Igasugune kriitika on tegelikult ju mõttetu, sest kõik bändid mängivad oma võimete piiril, keegi ei mängi alla oma võimete,” leidis ta. Nii, nagu on olemas erinevaid vaatepunkte, nii on tõde ka selles Baumanni lauses.

The Rimestones üllatas

Õhtu üllatajaks ja tõenäoliselt bändiks, kelle poolt ise hääletanud oleks, kujunes aga The Rimestones. Pisut Coldplayd, kohati The Strokesi, veidi Mew`d ja Radioheadi meenutav indiebänd kõlas laivina tol õhtul lahedamalt kui keegi teine. Siiski tunduvad nende lood hiljem netist kuulatuna taas liiga tavalised ja indie-popi stampidele allutatud. Samas, kui neid võrrelda praeguse Inglise scene`ga, siis instrumentaalosas on tegu suhteliselt huvitava bändiga. The Rimestonesga sarnastel radadel rokkiv Nymph oleks mõjunud veenvalt, kui helimehel oleks rohkem oidu saundiprobleemide lahendamisel. Bändi viimane, ekstaatiline müraoopus kujunes looks, mis sel õhtul ainsana külmavärinad ihule tõi ja kahtluse selle bändi headuses eemale peletas.

Hiyo kohati huvitav

Noti puhul pole etteheiteid vist loopima hakata mõtet, nu-metalist võrsunud generatsioon ajab jätkuvalt oma rida (kusjuures bänd seisab ühe jalaga brit-popi haual) ja neid kritiseerida oleks umbes sama kasutu, kui tantsumuusika austajatele drum’n’bassi surmast jahuma hakata. Depoo, kes võistluse muuhulgas ka valjude ergutushüüete saatel võitis, segas hipilikku “me armastame teid kõiki” suhtumist grunge, basic metali ja veel jumal teab millega. Nende loo “Hiyo” salmi osad oma eri- ja salapärasuses mulle täitsa meeldivad, kui aga refräänis läheb asi armututel grunge-akordidel rokkimiseks, on õhus tunda harjumuspärast Guano Apesi ja Courtney Love`i laibahaisu. Rohkem enesekriitikat ja originaalsust paluks!