Uppi lennanud laenukontorite bluus

Viimasel ajal on globaalses meedias tehtud palju kära selle ümber, et USAs kipuvad riskantsematele kliendirühmadele eluasemelaenu andnud laenukontorid (sub-prime lenders) omadega uppi lendama ehk pankrotti minema. Seda suundumust esitletakse kui midagi erakorralist, üllatavat ning tõenäoliselt ka nakkavat, mis seab sealse (ja võib-olla isegi globaalse) panganduse stabiilsuse küsimärgi alla. Sellest kriisist on üritatud välja venitada ka põhjust üleilmsete börside suuremat sorti vähikäigu algusele.

Minu arvates on selline paanika külvamine vale või vähemalt enneaegne. Ei, ma ei väida, et selle teemaga seotud uudised tähelepanu ei ­vääriks – laenukontorite raskustesse sattumine on ajaloos korduvalt olnud suuremate hädade enne ning seetõttu on tondi nägemine ka seekord ­mõnevõrra ­õigustatud.

Samas peab vaatama olukorda laiemalt. Esiteks pole laenukontorite hetkehädad sugugi üllatavad. Märke sellest, et kaane all miskit kõrbeb, oli juba umbes pool aastat tagasi. Sellist laadi äri on likviidsuse kättesaadavuse suhtes äärmiselt tundlik ning vaevalt pani keegi veidigi mõtlevam finantstegelane imeks, et kui USAs intressimäärasid aiva tõsteti ning tõsteti, siis sattusid laenukontorid hätta. Intressimäärade tõstmine piirab likviidsust laenukontorite jaoks (ja mitte ainult) umbes samamoodi, kui keegi astuks hapnikumaskiga haige hapnikuvoolikule ning sinna seisma jääks.  

Teiseks on traditsiooniliste pankade riskid selles (riskantses!) kliendisegmendis, kus laenukontorid tegutsevad, suhteliselt piiratud. Traditsiooniline pank päris ausõna peale laenu ei anna. Laenukontor just seda aga sirgjooneliselt tõusvate kinnisvarahindade puhul tegi.
Laenukontorite osakaal USA hüpoteeklaenude turust on vaid kümne protsendi ringis! Kui 20 ­protsenti laenukontorite klientidest kaldub oma lepingujärgsest maksegraafikust kõrvale (ei tasu oma laenu tagasimakset õigeks kuupäevaks), siis jah – see mõjutab kuskil 200 miljardi dollari väärtuses laene. Hetkel on oma tagasimaksetega hädas umbes 13 protsenti klientidest. Ajalooline tipp oli 15 protsenti. Seekord see tase ilmselt küll ületatakse ning jõutakse võib-olla mainitud 20 ­protsendini, kuid lubage veel kord öelda, et me räägime laenukontoritest, mitte pankadest.  

Kolmandaks on tõsisem kriis hetkel ebatõenäoline seetõttu, et enamikul hüpoteeklaenude võtjatest ei ole põhjust oma kindlaks määratud maksegraafikust kõrvale kalduda – vähemalt seni, kuni neil on töökoht ning nende sissetulekud kasvavad. Seega pole siinkohal oluline jälgida seda, kuidas ja kui palju laenukontoreid uppi lendab, vaid seda, kuidas areneb tööturu olukord. Kui tööturg püsib tugev, siis tühja sellest, et kinnisvara maksab üha vähem – ning ilmselt veel pikka aega.

Tulles aga kriisi mõju juurde aktsiaturgudele... Kõige sellega seoses on suisa iroonia, et laenukontorite kriisist võib kooruda USA ja globaalsetele aktsiaturgudele hoopis positiivne kontekst. Tavaliselt tõmbab USA keskpank ehk Föderaalreserv (Fed) mingi finantssektori “õnnetuse” korral intressimääradele kohe käsipidurit. Föderaalreservist on viimasel ajal ka tulnud signaale, et nad on “mures” laenukontoritega toimuva pärast.

Laenukontorite kriis koos USA kinnisvaraturu tagasiminekuga näitab selgelt, et Fedi senine intres­side tõstmise tsükkel on oma eesmärgi täitnud ning intressimäära d on jõudnud n-ö neutraalsele tasemele (paar protsendipunkti üle majanduskasvu). Ajalukku vaadates võib taas öelda, et kui intressimäärad on neutraalselt tasemel, siis ongi peaaegu alati finantssektoris juhtunud mõni õnnetus ning sellele on järgnenud sammud, mis ­intressimäärad vähemalt samale tasemele jätnud või neid isegi langetanud. USAs näib aga igatahes intressimääradel olevat aktsiahindadele tunduvalt suurem mõju kui kasumiootustel. Rääkimata sellest, et mida odavam raha, seda rohkem sellega riski võtta tahetakse.

Autor on Suprema Varahalduse strateeg.