AveNue – eestimaise muusika dessant Venemaale

JUHT JA DIREKTOR: Narvast itta tõusva bändi AveNue laulja ja liider Vladimir Tšerdakov (vasakul) ning laia haardega direktor Grigori Malõškin. Vallo Kruuser

Venemaal ilma tegevast Narva multistiilsest ansamblit intervjueerib Viktoria Ladõnskaja.

Narva. Klubi-baar Modern – üks Narva populaarsematest kohtadest. Paik, kus käivad koos loomeinimesed, asub tavalise elumaja keldris. Sellepärast on siin öösiti vaikne.

See-eest teeb klubis õhtul üheksani proove Narva kõige tuntum ansambel AveNue. Ei saa küll öelda, et ansambli liikmed lausa elaksid siin, kuid baar elab küll ansambliga ühes rütmis. Seintel on fotod kohtumistest tähtedega ja kontserdijäädvustused. Siin baaris töötas kuni lapsehoolduspuhkusele jäämist AveNue direktori naine Natalja. Ansambli juht Vladimir Tšerdakov on üks klubi kaasomanikest. Ja kui AveNue liikmed tulevad baari, tervitavad nad esimese asjana kättpidi praktiliselt kõiki baari külastajaid – siin ollakse omavahel juba ammu tuttavad.

"Kui rääkida lõppenud suvest, siis meie jaoks oli see edukas. Oleme õnnelikud, et meid kutsuti osalema Moskva "Našestvijel" (Venemaa kõige kaalukamal rockfestivalil). Seal hakati meid kutsuma Eesti dessandiks. Ja me olime esimene Eesti ansambel, kes sellel festivalil osales," räägib ansambli juht Vladimir Tšerdakov. "Meid kutsuti sinna sellepärast, et me meeldime ansambli DDT juhile Juri Ševtšukile. Venemaa muusikalavadel on ta rohkem kui tuntud isik. Tema soosib meid."

Tänavu on AveNue andnud umbes poolsada kontserti, lisaks Našestvijele on bändiliikmete sõnul meeldejäävamateks esinemised Viljandi Folgil ja Jurmala lauluvõistlusel "Uuel lainel".

"Praegu tahab üks Venemaa kaalukamatest muusikakompaniidest SD LAND meiega lepingut sõlmida. See aga tähendab, et meil tuleb välja neljas album. See firma tegeleb nii oma hoolealuste kontsertide korraldamise kui ka videoklippide tegemisega. Meid mängib praegu juba kolm Vene raadiojaama," selgitab ansambli direktor Grigori Malõškin. Vaatamata perekonnanimele (malõš = vene k. väikemees, põngerjas) on ta pikka kasvu. Pikkade tumedate juustega. Piip suunurgas. Ta on Narva linna tähtsamaid promootoreid. Tänu temale külastavad Narvat tihti Vene tähed.

Miks te olete orienteeritud rohkem Vene kui Eesti turule?

Vladimir Tšerdakov (V. T.): Eesti sõubisnesi võib jagada laias laastus kaheks: eesti ja vene omaks. Vaid üksikud vene muusikud satuvad eestlaste huviorbiiti. Sellepärast oleme väga rõõmsad, et meid kutsuti esinema Viljandi Pärimusmuusika festivalile. Aga üldiselt on kohalik turg väga väike, sellepärast püüavad nii eestlased kui ka venelased murda väljapoole Eesti piire. Ning kui Eesti tegijad püüdlevad Lääne poole, siis Vene omad Venemaa suunas. Mis on ka loogiline.

Tuleb välja, et te olete igas mõttes piiriäärne ansambel.

V. T. Kui me jõudsime Viljandisse Folk Festile, sain aru, et me olime saabunud Eestisse. Narva – selge see, et Narva ei ole Eesti. Narva, see on piir. (Samal hetkel ilmub fotograafi mobiilile sõnum "Tere tulemast Megafoni – Venemaa telefonivõrku!")

Grigori Malõškin (G. M..): See on tema arvamus. Mina arvan, et Narva vaatab Venemaa suunas üha vähem. Muide, rääkides Narva imagost. Siin ei peksa keegi kedagi. Narva kohta räägitakse igasuguseid lollusi. Kui ma ei eksi, siis ütleb statistika, et Narva on kuritegevuse poolest Tallinna, Tartu ja Pärnu järel alles neljandal kohal. Meie linna tegelik probleem on – tööpuudus.

V. T. Teate küll, mida räägitakse. "Meil on kõik korras, kui toit on odav. Sest kui toit on odav, tähendab see, et inimesel on kõht täis. Kui tal on kõht täis, siis ei ole karta revolutsiooni." Aga inflatsioon – vaadake milline on inflatsioon, võrreldes palkadega. Sellest kõik hädad algavadki.

Kas te sellest ka laulate?

V. T. Kui me hakkaksime sellest veel laulma ka, siis läheksid inimesed hulluks. Meie eesmärk on teine – pakkuda inimestele alternatiive.

Kuidas te oma muusikat iseloomustate? Millises suunas te liigute?

V. T. Me töötame väga erinevates suundades – folgist kuni väga raske muusikani. Teeme džässi, reggae’t. Viljandi Folgil esinesime koos rahvamuusikaansambliga Suprjadki. Me püüame olla mitmekülgsed. Muide, kontsertidel on see väga mugav. Vaatame, milline on publik, mida ta ootab. Vastavalt sellele teeme muusikat. Ja eks me laulame ikka sellest igavikulisest asjast – armastusest. Tahaksime laulda kergeid laule. Inimesed on poliitikast väsinud. Tõsi küll, on olemas ka sotsiaalne lüürika. Venemaal tuntakse selle vastu rohkem huvi.

AveNue – kas see on hobi või töö? Kui töö, siis peab see ju ka midagi sisse tooma?

G. M. Hobi.

V. T.: Nüüdseks juba töö. (Naeravad.) Kõik liigub professionaalse tegutsemise suunas. Näete, meil on juba oma direktor! Kui tegemist on hobiga, siis milleks direktor?! Peale selle on meil veel isiklik fotograaf. Ja autojuht. Tõsiselt. Kuid AveNue meid praegu veel ära ei toida.

G. M. Pigem nõuab hoopis ise toitu. Materiaalset. Seni oleme põlanud ära võimalused teenida tellitud kontsertidel – kuni meile pakutakse esinemisi seal, kus me saame oma sõnumit edastada.

Kui palju AveNue kontsert maksab?

G. M. Me esineme tasuta, ja me esineme miljonite eest. Muide, kui rääkida meie teenetest, siis Vladimirile anti hiljuti teenetemedal.

Mis medal?

V. T. Mitte medal, vaid Narva Kolledži teenetemärk. Teenetemärke anti välja ainult kümme tükki. Neid said mingid ministrid. Keegi Kanadast, kes juurutas kolledžis keelekümblust. Ja mina ka. See on väga suur au. Tõsi, ega ma ei teagi, mille eest see mulle anti. Ma ei saa aru, et ma oleksin selle kuidagi ära teeninud. Aga noh, kui anti – tuleb vastu võtta!

Ja millisena näeb kollektiivi helget tulevikku direktor?

G. M. Näen küll. Sellepärast ma asjaga tegelema hakkasingi. Meie eesmärk on esineda Carnegie Hallis. Eks peale seda näe (naerab). Muusika, millega me läheme Vene turule, sarnaneb DDT omale. Venemaal vajab see muusikasuund värsket verd. Nii me siis üritamegi seda nišši täita.

Ei saa jätta küsimata teie imago kohta. Näiteks need tätoveeringud, piip...

G. M. See on kõik lihtsalt niisama. Ilma igasuguse tähenduseta. Piip – see on ühe sõbra kingitud.

V. T. Kas see on sinu piip või? Ma arvasin, et sa oled selle kusagilt näpanud (naerab). Aga üldiselt – praegu kanname tumedaid riideid, aga kontserdil erksavärvilisi. Ma lasen juuksed lahti. Ja siis tekib mulle pähe nagu selline suur müts. Tõsi, Moskvas ma seda ei teinud. Seal ei olnud võimalust juukseid korda teha.

Kas see pahandas sind?

G. M. Pahandas muidugi. Laval peab pea olema suur, et see meelde jääks! See on kohustuslik element.