Lend AF 447

erakogu

Esmaspäeva hommikul arvutit avades hüppas esimese asjana lahti ühe tuttava vestlusaken teatega: "Õnneks oled sa olemas!" Mõni minut hiljem sain teada, et Riost eelmisel õhtul Pariisi poole startinud lennuk on ookeani põhjas.
"Issand, aga Kristina," oli minu esimene ehmatanud hüüatus, kui teade mulle päriselt kohale jõudis - tuttava eestlanna puhkus oli lõppemas ja ta pidi just pühapäeva õhtul lendama Riost Pariisi. "Meie lend kulges samal marsruudil ja sama lennufirmaga, aga kolm tundi varem. Seega oleme kenasti kodus," laekus natukese aja pärast mu telefoni sõnum Brüsselis elavalt Kristinalt, kellega olin Rios kohtunud, kuna tema pere oli siinkandis puhkust veetmas. Ohkasin kergendunult, kuigi Kristina lugu võttis mul seest kõhedaks - sama tüüpi lennuk, sama marsruut, samad ilmastikutingimused...

"Kuigi ka meil oli tugev turbulents," teatas Kristina järgmises sõnumis, "esimest korda minu lendamise ajaloos öeldi, et tuleb tugev turbulents. Tavaliselt pannakse niisama tuled põlema ja öeldakse, et minge kohtadele."

Seekord käisid stjuardessid veel eraldi kontrollimas, kas kõigi turvavööd on kinnitatud, ning soovitasid Kristinal oma viiekuusest pojast korralikult kinni hoida. "Mina pole pabistaja tüüp," rääkis Kristina edasi, „alles hiljem sain aru, et oleks pidanud kartma. Kui raputas kõvasti, siis ma mõtlesin lihtsalt, et no alla ju ikka ei kuku."

Kristina abikaasa jälgis lennuki teekonda telerist ning tema sõnul tegi lennuk raputavasse pilve jõudes väikese kaare. "Ehk sõitis kaarega sealt välja ja edasi oli kõik rahulik."

"Mul hakkab sellele kõigele mõeldes lihtsalt väga halb," tunnistas mulle esmaspäeva õhtul sõber Davi, Rio ühes peenemas piirkonnas Leblonis töötav inglise keele õpetaja, "üks mu õpilane ei tulnud täna tundi ja ma tean, et ta käib tihti sama lennuga Pariisi vahet. Ta tuli hiljuti New Yorgist, seega ma loodan, et ta sellel lennul ikkagi ei olnud."

Davi ei taha teemast pikalt rääkida - tema tuttavate seas on inimesi, kelle tuttavad võisid olla selle lennuki pardal, kuid kuni pardal olnute nimesid pole avaldatud, ei saa milleski kindel olla. Mõned nimed on siiski teada, näiteks oli seal Michelini Lõuna-Ameerika operatsioonide boss ja Petrobrasi ajakirjanik Adriana Francisco Sluijs, kelle Orkuti konto oli esmaspäeva õhtuks umbes sõprade kaastundeavaldustest ja Adrianale teispoolsusse saadetud sõnumitest. Adriana hukkumisest teavitati sõpru samuti Orkuti kaudu.

"See uudis on mind terve päev mõjutanud," tunnistas teine brasiillane Andrea, kes mitmeid aastaid Inglismaal elanud, "ma olen ise täpselt sedasama marsruuti mööda sõitnud nii palju kordi, et ei suuda neid üleski lugeda.

Järgmisel nädalal sõidan taas Euroopasse, kuigi - tõsi küll - Lissaboni kaudu."

Teisipäeva õhtul olid lennukiotsingud endiselt täies hoos, kuigi avastatud polnud veel suurt midagi. Küll aga oli kohalik meedia leidnud uusi õnnetuse ohvreid ning nende lähedasi. Näiteks räägiti juba kümme aastat Brasiilias elanud rootslannast Christine Badre Schnabl, kes turvakaalutlustel kunagi oma abikaasaga ühes lennukis ei lennanud. Nii oligi tema mees koos nende kolmeaastase lapsega samas lennukis, kus Kristina ning Christine koos nende 5-aastase pojaga surmalennukis. Paar lendas erinevates lennukites igaks juhuks, et kui midagi peaks juhtuma, jääb lastele alles vähemalt üks vanem.

Kohver avaldab kaastunnet lennukatastroofis hukkunud eestlaste lähedastele.