Chungin & the Strap-On Faggots “Chungin & the Strap-On Faggots”
(Satisfactory)
Eesti muusikale hädavajalikud punk- ja post-punk- energiapursked.
Oeh, kui raske on sellest plaadist kirjutada miskipärast. Võiks ju hakata pikalt-laialt targutama, aga see oleks ebaaus selle neoonikireva albumi kaheminutiste energiapursete suhtes – umbes nagu üritada võõrsõnadega orgasmi kirjeldada.
Võiks ju alustada sellest, mida see plaat muusikaliselt meenutab. Idee poolest pole siin ju midagi uut – neid, kes pungi ja just post-pungi vahetut vaibi moodsamasse helikeelde umber üritavad panna, on igas enesest lugupidavas riigis vähemalt üks (esimese hooga meenub näiteks rootslaste Love is All), ja nüüd tundub, et ka Eestis. See plaat on tõeline nohikute äraarvamismäng, sest Chungin tundub olevat nagu lohakalt välja lõigatud värvilisest paberist riffide veidi liimiplekiline kollaaž, kus tunneme ära ühe armastatud näo küljest lõigatud kõrva, teisalt pool naeratust ja veel muudki. Kõik on siin nii neetult tuttav, aga ometi samas ka värske, sest laulja – Areeni tulevikutäht 2008 – Chungini, Eesti Johnny Rotteni nooruseuljust ei ole võimalik mitte millegagi feikida. Tema kohalolek siin on kõikehõlmav, südame asemel püssirohuga täidetud kummipall ja peas jooksmas lugematu hulk pisikesi foneemilaenguid mööda juhtmeid üles-alla, tekitades lühiseid ja uusi täiesti hämmastavaid vooluringe. Muusikalistest tsitaatidest ehk kõige nunnum on “Birds They Count to...”, mille kohta tahaks lausa küsida, et kas see ongi mõeldud paroodiana Madonna “La Isla Bonita” aadressil, või on sarnasus juhuslik. Mõelge, kui lahe oleks samas, kui Madge otsustaks kamba Eesti isemõtlejaid kohtu ette saata, sest üle pika aja tunneb ta, kuidas generatsioonide vahetumise käigus võib reaalsuseks saada tema kõige suurem hirm, being so yesterday. Crystal Castlesile kargas ta ju üsna riiakalt turja paar aastat tagasi.
Mis aga muudab Chungini plaadi veel väga eriliseks, on see nõrguv salakaval ja kõlvatu seksikus, mis paneb tahtma teada, mis on nende kinniste sõnade taga. Tundub, et läbi lukuaugu piiludes paljastab end hoopis teistsugune Chungin (kas pole “Tight Jeans” mitte lugu mees-cruiser’itest? Millised on “I’m Not Your Messiahi” geidraama tagamaad?). Chunginil ja tema dildomeeskonnal õnnestub saavutada kaks asja korraga ideaalses kombinatsioonis – lüüa otsekohesusega, aga mitte samas mõjuda üheplaaniliselt. See urbanistlik vilkuv siivutu öine retk paneb imaginaarse nätsu suhu, käed nahkjaki taskutesse, sigareti hambusse, päikeseprillid ette ja teeb sulle oma veidi tatise nina ja üleoleva kõnepruugiga selgeks, et sa oled liiga vana/loll/kole/etableerunud, et nendega koos hängida. Parim, mida sa endale lubada saad, on osta see plaat ja kujutada ette, et oled üks neist.
Igatsesingi seda teatud snooblikkust Eesti muusikasse ausalt öelda tagasi juba – poolel teel autobussis Türilt Paide. 9
