Puhta Eesti mütoloogia

Rahvuslik mõte kipub eestlust defineerima säilitamise, alalhoidlikkuse, juurte ja puhtuse kujundite kaudu. Eesti kultuuri tulevik ja elujõud justkui sõltuvad sellest, kui kramplikult suudame iidset ja oma kõrvalmõjudest puhtana hoida. Me ei tohi lörtsida eesti keelt, naeruvääristada ürgseid kombeid, tuljakut peab vihtuma täpselt nii kuis vanasti. Ja Eesti sugu tuleb hoida puhtana.

Kas rahvuskultuur läheb tõesti hapuks, kui teda vaakumpakendisse ei sule, õigel temperatuuril ei hoia, või kui mõni valest rahvusest tegelane käperdama satub?

Säärases purismitaotluses jõudis viimati absurdi piirile Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, kes emakeelepäeval Postimehes leidis, et “keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks”.

Tõesti, ladina keel on ka imehästi säilinud. Ainult et ta on surnud. Mõttemänguna võime ju keele – või kogu kultuuri – hermeetiliselt kapslisse sulgeda: tulevastel põlvedel hea vaadata. Aga praegu, kümne või saja aasta pärast säärane snobism küll eesti keelt ja siin elavate inimeste ühiselu ülal hoida ei aita.

Säilitamise retoorika põhineb usul, et on midagi algset ja puhast, mille hoidmise nimel pingutada. See puhas eesti kultuur on aga ainult ettekujutus. Nädalataguses essees meenutas Kalev Kesküla, et meie kultuur sündis eesti keelde tõlgitud Saksa kultuurina, Tiit Hennoste tõestas eestlaste intensiivse enesekoloniseerimise. Paar miniatuurset näidet: laulupidude traditsioon algas Šveitsist ja jõudis meieni Saksa kaudu, koidulaulik Lydia Koidula luule on ju konarlik tõlge maakeelde ja kogu rahvusliku ärkamise idee importisime ka Saksamaalt. Rääkimata muusikast, köögikunstist ja kommetest.

Aga kui me räägime Eesti kultuurist, siis korrutame muudkui: see on vastupanu ajalugu, hoidsime kangelaslikult läbi 700aastase orjaöö puhtana iidset keelt ja kultuuri. Mis mõttes puhtana? Kordame üle ja üle alalhoidmismüüte, aga vaikime maha laenud, kohandamised – tänaste standardite järgi lausa varguse ja piraatluse, millest rahvuslik teatrikunst, kirjandus, arhitektuur ja muusika otseselt koosnevad.

Laenamine ei ole halb. Postmodernism on selle ometi avalikult välja öelnud. Kuna kõik lood on ära kirjutatud, sünnib uus kvaliteet vaid lõputust remiksimisest. Ärgem kartkem võõrast! Ükski kultuur ei jää pikas plaanis püsima, kui promob fanaatiliselt oma ja tõrjub välist. Läbi raskuste ellu jäänud, ilmamõjudest siiruviirulise mikstuurkultuuri näiteks sobib suurepäraselt meie endi oma.

Samasugune väljamõeldis nagu puritaanlik vaade eesti kultuurile on ka rahvuslaste nägemus meie rahvusest. Müütidele toetuv eestluse legend on kasulik riikliku ühtsuse ja rahu hoidmiseks, kriisihetkedel tõelise või väljamõeldud vaenlase vastu koondumiseks. Selline pidev metoodiline rahvuslus on vajalik rahvusriikidel põhineva maailmakorra säilitamiseks. Aga täieline demokraatia satub ohtu hetkel, mil metoodika osiseid ei lubata enam kritiseerida. Ma ei apelleeri siin sugugi pelgalt sõnavabadusele, mängus on midagi enamat.

Eestis on ohtlik faas selgelt käes. Retoorika stiilis “me oleme nii väikesed, et ei saa endale vaatenurkade paljusust lubada” on üks märke. Terve hulga end aastakümnetega tõestanud teadlaste märgistamine halvustava nimetusega “punaprofessorid&rdq uo; on teine märk. Hiilivat tasalülitamist, ühe arvamuse esitamist ainuõigena kohtab juba iga päev.

Need, kes ametliku riikliku diskursusega tingimusteta ei nõustu, tunnevad, et vaimne kliima kehveneb. Üha enam kolib Eestist ära andekaid inimesi, kes ei lähe suuremat palka või välismaa meest otsima – sallimatus ja jäärapäine rahvuslus lihtsalt häirivad niivõrd.

Seni paljuski läbi kukkunud integratsioonipoliitika on ilmekas näide metoodilise rahvusluse liigintensiivsest kohaldamisest. Ameerika antropoloog Gregory Feldman tegi paar aastat Eestis uurimistööd ja kirjutas USA teadusajakirjadesse artikleid integratsioonist Eestis. Ta jälgib neutraalselt positsioonilt, kuidas sai Euroopa silme all juhtuda, et poolele miljonile valet keelt rääkivale elanikule ei antud kodakondsust. Eesti hegemoonilise kultuuri-, võimu- ja territoriaalretoorika kirjeldus kõrvalseisja sulest mõjub kainestavalt.

Jah, muidugi, väljast tulnu – ja veel ameeriklane – ei saa ju meie tundeid mõista. Aga nii tunneb iga konfliktis rahvas. Juudid ja palestiinlased nõuavad kumbki tuhat aastat vana õigust samale maalapile – kuigi argumentide varumine minevikust ei vii neid sammugi rahule lähemale.

90. aastate algus Eestis oli keeruline ja õrn aeg – raske on kindlaks teha, kas teisiti toimides oleks kõik läinud sama hästi, kui läks. Aga enam ei ole 90ndate algus. Meil on korralik ja tugev riik. Ehk oleks nüüd aeg loobuda paranoiast, et keegi tahab tulla ja me väärtuslikku omakultuuri hävitada.

Tasub otsida suuremeelsuse riismeid ja lasta pilk minevikust lahti. Proovime lõpuks aru saada, et Narvas või Koplis elaval Jural ja Voval ei ole vähimatki pistmist represseeritud eestlastega.

Vaatame neid inimestena, keda tasub austada nagu iga naabrit; mitte kultuuri vaenlaste, vaid rikastajatena. Las nad viivad nelke, kuhu ja millal tahavad – aga kutsume nende bändid Viljandi folgile, lavastame Eesti teatris mõne nende endi loo. Ja harjume ometi mõttega, et nii nagu oleme siiani oma kultuuri välismõjudest kokku sünteesinud, nii teeme seda ka edaspidi – muidu sureme välja.

Usun siiralt, et kui inimesed saavad kokku, et laulukaare all või folkfestivalil koos laulda; kui nad annavad välja ja loevad algupärast kirjandust; kui sõbrad käivad saunas, joovad Eesti õlut ja võtavad suitsusilku peale – siis ei tee nad seda, et hambad ristis panustada rahvuskultuuri püsimajäämisesse. Pigem ikka sellepärast, et see on lihtsalt tore.

Kultuur püsib vabatahtlikkusel ja sisemisel tõmbel. Mitte surve ja sunni või normide ja steriilsuseni ulatuva puhtuse peal.