1 

Võidurelvastumine toiduainetetööstuses

Ettevõtjatele on rahuaeg möödas. Praegu võidab Eesti majanduses see, kes endale hingetõmbeaega ega edu laineharjal nautlemist ei luba. Iga jõudehetk on ümberarvestatav “tarbija tähelepanu kaotamise” ühikuteks ja igal sellisel ühikul on oma hind.

Pole vahet, kas Eesti majandus maandub pehmelt või mitte – algamas on uus ajastu, mil võidurelvastumine käib konkurentide vahel täie hooga ning rahulikust äraolemisest ei unista keegi, kel soov võita. Tegelikult on võitja ikkagi tarbija, kelle tähelepanu ja soosingu pärast lahinguid peetakse.

Kogu töö käib tema nimel ja eest. Hea idee lihtsalt ei ela, kui tarbija seda “ära ei osta”.

Ükskõik milline toode või teenus peab talle muutuma paremaks ja tarbija peab seda väga selgelt tunnetama. Tema pilt tootest ja muudatustest on see, mis määrab ära ühe tootja edu või edutuse.

Miks kuulub ühele leivatehasele 40 protsenti ja teisele 4 protsenti turust? Üht ja kindlat edu võtit ei ole olemas ega saagi olla. On aga teatud kriteeriumid, mis ühendavad edukaid ettevõtteid. Eesti ettevõtete arengu algusaegadel oli see kriteerium kvaliteet. Praegu ei ole vahet, kas räägime toiduainetööstusest või mõnest muust valdkonnast – kvaliteedist ainuüksi ei piisa. Kvaliteet on pigem eeldus, et ettevõte üldse turul olla saaks.

Uues arenguetapis on konkurentsieelis see, et suudame ära tabada tarbija muutumist ning pakkuda talle pidevalt uuendusi ning lisaväärtust. See paneb paika meie investeeringud uutesse tehnoloogiatesse, tootearendusse, turundusse jne. Näiteks tõi A. Le Coq möödunud aastal turule fooliumkattega purgiõlle, mis suurendas Premiumi müüki hüppeliselt umbes 60 protsenti. Praeguseks on ka konkurendid olnud sunnitud selle uuendusega kaasa minema.

Toode peab pidevalt arenema, ja tegema seda nii, et tarbija seda tajuks. Ainult nii on võimalik püsida konkurentsis. Ja isegi see ei pruugi olla piisav, sest arendustegevus toimub konkurentsisituatsioonis ning kui keegi suudab luua parema toote, on sulle jälle “kinnas” visatud. Niisiis rahu ei ole ega tule.

Kui toote edasiarendamisega mitte tegeleda, on ükskõik kui hea toode kahe-kolme aastaga “surnud”. Sellele hinge sissepuhumine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui uue loomine.

Arendamiseks on võimalusi mitmeid, kuid tavaliselt ei saa midagi paremaks muuta olemasolevate vahenditega. See tähendab investeeringuid uutesse tehnoloogilistesse võimalustesse. Iga ettevõtte tehnoloogiline areng on vajalik, sest me ei saa toote füüsilisi parameetreid muidu muuta.

Nii ongi võitlus tarbija pärast toonud kaasa tootjatevahelise võidurelvastumise uusimate tehnoloogiatega. Igal aastal kulutatakse toiduainetööstuses sadu miljoneid kroone, et üha moodsama ja taibukama arsenaliga konkurente ennetada.

Üleolekust tehnoloogilise arengu vallas jääb aga väheseks, kui toodet ei suudeta tarbijani viia.

Teine suur lahingutander on seetõttu turundus. Turundusel on oluline roll just inimeste taju kujundamisel seoses toote uuenduste ja arenguga. Kindlasti ei käi lahing sellel tasandil vähemate vahenditega kui tehnoloogilise eelise saamiseks. Peamised “relvad” on siin ennekõike turunduseelarvete suurus ja kommunikatsiooni ning selle vahendeid puudutavad ideed. Ei ole mõtet loota suust suhu turundusele. Seniks, kuni see jõuaks kriitilise arvu tarbijateni, on idee ise juba vananenud.

Seetõttu on palju näiteid, kus teatud tehnoloogiline eelis pole jõudnud tarbijateni, sest selle turustamiseks pole olnud raha. Aga kindlasti on näiteid ka sellest, et hoolimata suurest turunduseelarvest pole toode/teenus töötanud, kuna ei ole eristuvat ideed.

Ideede headust ning eelarvete suurust mõjutab samuti ennekõike konkurentide tegevus.

Näiteks õlletööstuses jätkuks kümnekonna aasta tagusest aasta turunduseelarvest täna vaid üheks-kaheks kuuks. Lihtsalt nii palju on “lahing” muutunud ägedamaks.

Loo autor on A. Le Coqi juhataja.