Ettevaatust Stansteadis
Eestlaste jaoks võrdlemisi olulise õhutranspordi sõlmpunkti, Londoni Stanstedi lennujaama teenuste kasutamine varahommikusel või pärastlõunasel tipptunnil võib lõppeda äärmiselt ebameeldivalt. Isegi siis, kui te täidate kõiki reegleid ja soovitusi piinliku täpsusega.
Minu lennukipilet oli päeva viimasele Easyjeti lennule Amsterdami. Check in'is olin raudselt esimeste seas, sest olin eelneva veerandtundi oodanud suure tabloo ees ja üksisilmi passinud, millal viimaks ometigi avatakse registreerimine minu lennule. Tagantjärele targana oleks pidanud kohe lennujaama saabudes minema mõnda suvalisse Easyjeti letti ja püüdma end ära registreerida, aga see selleks. Check in läks ladusalt ning probleemivabalt, sain isegi gruppi A, mis räägib enda eest.
Absoluutselt kohe suundusin ka turvakontrolli järjekorda, mis oli nii uskumatult pikk, et ikka andis sabaotsani kõndida - oma 150 meetrit
-, ja lookles mööda lennujaama. Olin natuke tige, sest uskumatu pikkusega järjekord oli tekkinud viimase paarikümne minuti jooksul - vahetult enne õhtust tipptundi. Esimene tunnike järjekorras möödus nii muuseas (õnneks olin taibanud osta värskeid briti moeajakirju); ilusate piltidega lehti keerates ning aeg-ajalt jalaga oma käsipagasit mööda lennujaama libedat põrandat edasi tonksides. Umbes tunni ajaga olin jõudnud nii kaugele, et turvatsooni sisenemine oli minu nägemisulatuses. Aga üldsegi mitte lähedal.
Minu ees seisis kolm Itaalia tüdrukut, kelle lennuk väljus 70 minutit enne minu oma. Juba kuskil poole maa peal sai nende aeg ümber. Käisid küll kordamööda turvatöötajatelt nõu küsimas, aga pakutav lahendus oli ainult üks - oodake. Saime pika pinnimise peale teada, et selline järjekord pole mitte esmakordne, pigem tavaline. "Mitte just iga päev, aga paar korda nädalas ikka juhtub, eriti hommikuti ja õhtuti."
Mu seljataga seisvate sakslaste rahulolematus muutus iga minutiga aina kõvahäälsemaks. Igatahes tundus mulle, et ma olin seal närvilises sabas ainuke, kellel oli veel mingit lootust - kordamööda võrreldi üksteise pardakaarte, mis tundusid juba valdaval osal ootajatel olevat minevikus.
Pärast kahte tundi sabatamist jõudsin viimaks ka turvakontrolli, mis läks suhteliselt kiiresti ja probleemideta, kuid selleks ajaks oli ka minu aeg ümber saanud. Oi, ma olin tige, kui nägin, et päris veerandijagu läbivalgustamismasinaid seisis niisama. Kui viimaks sealt pääsesin, siis jooksin mööda lennujaama koridore, nii et silme ees must.
Õnneks lubati mind veel lennukile, kuigi gate'i uks oli juba suletud. Lennukis istusin esimesele ettejuhtuvale vabale pingile ja hingasin kergendatult - ikkagi jõudsin. Imestasin siiralt, et lennukis oli isegi suhteliselt palju reisijaid ja hulganisti tekkis küsimusi - kas mina olin see loll, kes seisis kõige pikemas sabas? Miks ei või panna tööle kõiki turvakontrolli masinaid?
Aknast nägin veel, kuidas kiiresti otsiti välja mahajääjate pagas, ning pooltühi lennuk alustas sõitu Amsterdami poole.
