4 

Silja Line tormistes vetes

VANAKRAAMI REVIDEERIMAS: Tallink Silja AB kohalikud juhid Kadri Land ja Ats Joorits ei mõista Silja Line’i kogumiskommet. “Küsi hamstrilt, miks ta sihvkakoored alles hoiab,” kommenteerib Kadri Land. KRISTER KIVI

Millised pinged olid Silja ja Tallinki vahel õhus juba enne “rösteriskandaali”? Kuidas eestlastest juhid Rootsis kulusid kärbivad? Ametiühing nõuab kahjutasu... endale? Andres Hunti löödi Silja Symphony pardal jalaga?

Silja Line'i ja Tallinki liitmise esimesed kuud on meenutanud noortele vanemate poolt pealesurutud abielu. On olnud vastastikune umbusaldus ja vägivaldne pulmaöö, on olnud pisarad uude ühiskoju mittemahtuva pärast. Kuskil mujal pole nurgad hõõrunud nii valusalt kui Rootsis, mis on Tallinki ja Silja ühisfirma suurim turg.

Kui vaadata üht päeva Tallink Silja AB elust vaid sõiduplaanide järgi, toimib organisatsioon küll kui kellavärk. Kell kuus saabub Kappelskäri sadamasse hiiglaslik reisilaev Europa ning umbes samal ajal manööverdab kai äärde ka Paldiskist alustanud kaubalaev Kapella. Europa on juba tagasiteel Ahvenamaa poole, kui kell kaheksa laekuvad sadamasse Turu-Stockholmi liini teenindav kaubaalus Seawind, Helsingist sissesõitev Symphony või Serenade ja Riiast alustanud Regina Baltica. Kell 10.00 jõuavad Tallinnast kohale Victoria või Romantika ning õhtu hakul on oodata rongipraam Skywindi. Päeva lõpetab kruiisilaev Festival.

Organisatsiooni enda sees ei liigu hammasrattad siiski veel sama sujuvalt ning nagu möönab Tallink Silja AB eestlannast tegevjuht Kadri Land, on teatud pinge olnud kahe firma liitmisse "sisse kirjutatud" algusest saati. Selle pinge inimlikult kõige kurvem väljendus on olnud koondamised - ja koondamisteate on Land olnud viimastel nädalatel sunnitud ulatama täpselt 69,5 töökoha osas. 

Sissetuleku kaotus pole kunagi kerge ja emotsionaalne pinge kaasneb sellega nii vallandajale kui vallandatavatele. Rootsis, usub Land, võetakse koondamist eriti traagiliselt ja sestap on see ka tehniliselt väga keerukaks muudetud protsess. "Et siin midagi sellist teha, tuleb esitada kõigepealt tööturuametile vähemalt neli kuud ette koondamishoiatus ehk varsel, kus põhjendatakse, et kaks firmat hakkavad ühinema ja sellega seoses võib kaduda teatud hulk töökohti," kirjeldab Land, kes saatis varsel'i välja 25. augustil. "Pärast seda, kui tööturuamet on vastanud, et nad on koondamishoiatuse teadmiseks võtnud, saab hakata koostama LIFO-listi, mis on Rootsis sellistel puhkudel täiesti möödapääsmatu nähtus."

LIFO-listi ametlik nimi on LAS-lista, kuid praktikas tuntakse seda enamasti siiski ingliskeelse "Last In, First Out" järgi - või peaks ehk tolle sõnapaari pöörama tagurpidi? Aastakümneid palgalehel olnud isikut koondada on teispool Läänemerd igatahes üsna võimatu, sest staaž on tööseadustiku kohaselt ülioluline. Just seetõttu on ka Silja ja Tallinki Rootsi filiaalide ühendamisel jäänud oma ametist ilma proportsionaalselt suurem hulk Tallinki töötajaid - kuna see firma on noorem, on ka inimestel tööaastaid vähem. 

Energiline, jõulises mustas kostüümis Land ei tee mingit saladust, et suhtub LIFO-listi reservatsioonidega: "Inimesed ei julge Rootsis töökohta vahetada ega midagi muud proovida, sest asukoht LIFO-listis on niivõrd eluliselt tähtis." See on aga vaid üks näide kahe maailmanägemuse ja töökultuuri vahelisest raginast, mis on toonud Tallinki Frihamni ja Silja Värtahamneni sadamasse "ärritunud olekut ja ka üksikuid vihapurskeid".

Tallink ja Silja sõidavad merd ise moel. Stiilierinevused paistavad välja juba hetkel, mil astun Tallinnas Stockholmi suunduva Romantika pardale - rohkelt kassikulda ja kirevaid vaipu, nooruslik ja pisut jäik personal, tasuta ja t raadita internet... ning laest näkku kargav kondoom, mille eelmine külaline tõmmanud nutikalt suitsuanduri otsa. Helsingi-Stockholmi liinil seilav Silja Symphony, millega reisin kaks päeva hiljem, mõjub oma sinistes, punastes ja pruunides toonides sisekujunduse tõttu soliidsemalt ning teenindajate hulgas leidub auväärseid matroone, kes võiksid olla mõnelegi Romantika personaliliikmele emaks või vanaemaks. Õhus on seega teatavat raskesti määratletavat väärikust, kuid priist wifist võib vaid unistada.

Erinevad ka rutiinid, kombed, töösuhted. Tallinki laeva Victoria kapten Vahur Ausmees võib Kadri Landile öösel kell 2.51 Skype'is teatada, et kuna laine on kuni kümnemeetrine, siis Stockholmi sõitev laev Marienhamni seekord sisse ei keera ning kahel Ahvenamaale tahtnud reisijal maha minna ei õnnestu. Silja Line'iga on suhtlemine vähemasti esialgu märksa reseveeritum ja Land möönab, et kuigi ta on uues ühisfirmas püüdnud juurutada neutraalset kõnepruuki stiilis "Tallinna liini laevad" ja "Helsingi liini laevad", lipsavat tema endagi suhu jätkuvalt laused stiilis: "Meie Tallinkis teeme asju nii. Kuidas teie Siljas seda teete?"

Üks on aga enamasti juba ette kindel - Tallinkis on tehtud kõike palju väiksemate kuludega.

Alates hetkest, mil Land, endine Ameerika Hääle ja Rootsi Raadio ajakirjanik, tõusis Tallink Silja AB etteotsa, on tema üks prioriteete olnud kulude kärpimine. Ta on püüdnud "kinni toppida" auke, mis otseselt raha välja viivad - 90. aastate algul Rootsi tööle läinud abikaasa tõttu usinalt Paldiski-Kappelskäri liini kasutanud inimesena teab ta omast käest kas või seda, kuidas mõned kliendid broneerivad ühe suuna reisiks edasi-tagasi kruiisi, mis ainult kohalesõidupiletist odavam. Laevafirma tegevjuhina mõistab ta aga sama oivaliselt, et ainus seaduslik lahendus on lasta ühe suuna hind kruiisi maksumusest veel mõni kroon odavamaks - muidu reisib "tagasi" kinni pandud, ent tegelikult tühi kajut ja see on kaotatud raha. Igal esmaspäeval ja neljapäeval teeb naisboss lisaks "karme numbrikoosolekuid", mille käigus revideeritakse "õhutabeleid" - need puudutavad broneeritud, kuid õigel ajal välja ostmata jäetud reisigruppe.

Teine ja ehk isegi suurem osa Landi väljaminekutealasest võitlusest puudutab aga kulusid, mis tulevad organisatsiooni seest. Turisminduses pole ju eriline saladus, et Soome laevafirmas on aastaid valitsenud mentaliteet "hüljes maksab kõik kinni", ja nagu tunnistab üks Silja Line'i endine töötaja, on palga- ja puhkusetingimuste heldus üllatanud omal ajal ka töövõtjaid endid: kuigi töötajad said puhata maal, teeniti näiteks tänaseks maha müüdud ja Rostocki liinil sõitnud Finnjeti pardal töö- ja puhkeaja segimineku tõttu topeltpalka.

Hea elu kandus lainetena ka kaldale - kui kasumis Tallinki Rootsi kontori töötajad kasutavad töösõitudeks peamiselt üht vana Škodat, siis mullu miinust tootnud Silja Rootsi kontori autopark koondab 33 Volvot ja muud peenemat automarki. Kui Tallinki töötajate palgalepingud on eestilikult napid, siis Silja personali soodustuste kaust meenutab paksuselt telliskivi ning sisaldab muu hulgas töötajate boonusprogrammi erinevate kuld- ja hõbetasemetega. "See on selline võsa, et ma pole siiani suutnud endale päris selgeks teha, mis soodustusi miski tase annab," märgib Land, "aga persona liosakonnast öeldi mulle kohe, et kaartide kallale minna ei tohi, muidu tuleb mäss."

Üht-teist on saneerimise osas siiski juba tehtud. Kui Tallink on Landi sõnul üles ehitatud püramiidina, siis Silja juhtimine oli rajatud konsultantidele, kellest tänaseks on loobutud ("Võib öelda, et isegi kahe reklaamibüroo vahel valimiseks on kasutatud konsultantide abi," lausub Land). Kui viitsepresidendid ja seeniorviitsepresidendid lendasid nädalas Helsingisse nõupidamistele mitmeid kordi, siis "nüüd kehtib Tallink Siljas karm kord, et kui komandeeringusse on võimalik minna meie laevaga, on lennuki kasutamine keelatud".

Järgmisena on Landi sihikul kohe laevaterminali kõrval asuv kolme või nelja korvpallisaali suurune laoruum, mille majakõrguseid riiuleid täidavad vanad seinakatted, kasutuselt kõrvaldatud mööbel, laevamaketid ja muu tolmunud kraam. "Palun, kohviautomaadid umbes aastast 1960," viipab Land ühe riiuli suunas, "ja siin on Silja Opera vaibad - kusjuures seda laeva pole meil enam ammu." Ta vangutab pead. "Ühegi teise asjaga pole olnud seotud nii palju pisaraid kui selle lao sulgemisega."

Et Silja on elanud vana head elu, mida majanduslik olukord tegelikult enam ei võimalda, on Kadri Landi sõnul mõistnud ka paljud Silja Line'i personalist: "Mulle on tuldud ütlema, et selline raputus oli vajalik, et see firma lõpuks talveunest ärkaks."

Kuid muidugi on olnud õhus ka hoopis rahulolematumaid tundeid ning seda juba mitu kuud enne 25. oktoobrit, mil Silja Symphony šõubaari alkoholiaurudes lahvatas ajakirjandusele palju kõneainet andnud "rösteriskandaal". Ja see skandaal kõrvetas väga otseselt ka Landi ja tema paremat kätt Ats Jooritsat, sest erinevalt Soome registris olevast sõsarlaevast Serenade seilab Symphony Rootsi lipu all - seega moodustavad enamiku kruiisialuse personalist rootslased, kes kuuluvad 85 protsendi ulatuses ka Rootsi ametiühingusse.

Mäluvärskenduseks - mis tol mustal oktoobriööl siis Symphonyl toimus? Rootsi meremeeste ametiühingu SEKO juht Jan Ruden resümeerib lehelugejaile juba tuttavat versiooni: "Leidis aset Tallinki juhatuse koosolek, ja siis pärast tihedat joomist läks üks juhatuse liige baari ja tõukas baarimeest, kes kukkus maha ja lõhkus oma prillid. Nad ütlesid ka, et peaksid personali välja vahetama parema maa, Eesti töötajate vastu, ja ütlesid, et meie inimesed on Tallinki teenijatüdrukud. See oli halvim, mis nad ütlesid - meil Rootsis ei ole nii kombeks."

Kokkuvõtvalt on tohutus kuuekorruselises juugendmajas asuvas SEKO peakontoris jõutud seisukohale, et üleastumisi oli kokku vähemalt kolm - vägivald, ebaseadusliku vallandamisega ähvardamine (mäletate eelneva koondamishoiatuse nõuet) ning kollektiivlepingus ettekirjutatust erinev käitumine töötajate suhtes.

Kadri Land on siiralt nõus, et see, mis laeval juhtus, oli "kurb lugu" ja et "nii poleks tohtinud käituda".

Erimeelsused SEKOga on aga endiselt õhus, sest mõni aeg tagasi esitas Rudeni ettevõte Tallinkile nõude maksta SEKO-le
150 000 Rootsi krooni iga Tallinki juhtide kurikuulsa peo ajal kannatada saanud laevapere liikme eest (neid on SEKO kokku lugenud seitse). Kokku teinuks see veidi enam kui miljon krooni, mis tundus Rudeni sõnul sobiv summa - "ei palju ega vähe".

Silja Line'i a metiühingurakukese juht Folke Matrosow lisab, et summa suuruse osas "saanuks mängida" ning et üks osa loodetud 1 050 000 Rootsi kroonist läinuks ametiühingule endale, teine osa Silja töötajate spordi- ja üritustefondi ning kolmas osa ohvritele.

Eestlased oma rahakotiraudu ei avanud, kuid nagu seletab Kadri Land, polnud siinkohal tähtsusetu seegi, et SEKO pole kannatanud seitsme meeskonnaliikme nimesid siiani Tallink Siljale esitanud.

Siin hakkavad eri osapooled rääkima eri keelt.

Folke Matrosow väidab, et nimed on Tallink Silja juhtkonnal teada - need olevat esinenud kapteni raportis, mis esitati toimunu kohta maapealsele kontorile vahetult intsidendile järgnenud päeval.

Kadri Land raiub vastu, et nimesid raportis polnud - olid vaid initsiaalid nagu B.B. ja C.C. "Tahaksin väga nende inimestega rääkida," hüüatab ta.

Ruden väidab omakorda, et nimed saaks Tallink Silja teada, kui tutvuks avaldusega, mille SEKO esitas läinud nädalal politseisse. Selles süüdistatakse Tallinki juhatuse liiget Andres Hunti Symphony baarimehe löömises. Kahtlemata on säärane käitumine Rootsis kriminaalkuritegu ning Matrosow lisab kurjakuulutavalt, et mõnikord minnakse selle eest vangi, vahel piirduvat kohus aga trahviga.

Ruden arvab kraadi võrra leebemalt, et vangi pole Hunti vaja panna, ehk piisab lihtsalt rahast. Kuid kui asi läheb kohtusse, tahtvat SEKO 1 050 000 kroonist juba märgatavalt suuremat summat.

Land teatab, et nad on avaldust politseist näha palunud - tulutult.

Võib-olla on mõnel Symphony meeskonnaliikmel oma nime varjamiseks häid  põhjuseid?

Vahel võib isegi "rösteriskandaali" taolises juba hapnema kippuvas skandaalis esile tulla ootamatuid asjaolusid. Sel teisipäeval just nii juhtuski.

Ootamatult õnnestus mul saada jutule täielikku anonüümsust palunud Silja Symphony töötajaga, kes nägi pealt Atlantis Palace'i show-baaris toimunud rüselemise lõppu - tõsi, ainult lõppu; mitte küll seda, mis toimus baari allalastud turvavõrede taga.

Ühtäkki avanenud baariruumi viiv tagauks ning sealt talutanud punases särgis Silja töötaja nattipidi välja Tallinki juhtkonda kuuluva Andres Hundi. Hoo sisseandmiseks löönud talutaja Hunti selja tagant jalaga.

Hunt ajanud end püsti ja lihtsalt seisnud.

Hetk hiljem saabunud kohale turvamehed ja Silja Line'i pikka aega juhtinud Antti Pankakoski.

Punases särgis turske mees palunud Pankakoskit, et ta löömise pärast tööd ei kaotaks.

Pankakoski lausunud, et pole vaja muretseda.

Hunt seisnud ja vaikinud ikka veel.

Kui selle oma töö pärast anonüümsust palunud personaliliikme sõnad vastavad tõele, ei käitunud laeva töötajad tol inetul ööl ka ise sugugi eeskirjade järgi.

Süüdistused lähevad aga veel kangemaks - erariietes lööja polevat olnud baaris tööl. Küll olevat baari taganurgas mõningail Silja meeskonnaliikmetel kombeks õhtuti napsitada.

25. septembrist kuni 16. detsembrini etenduva Wallman's Show raames on kõigile šõupaketi ostnutele ette nähtud kaks klaasi tasuta alkoholi - seda ei pruugi ära sugugi mitte kõik kliendid.

Seni ole vat Symphony juhtkond vaadanud säärasele tegevusele läbi sõrmede.

Kui palun kommentaari Kadri Landilt, muutub ta väga morniks. "Meil Tallinkis valitseb selles küsimuses nulltolerants. Nulltolerants," kordab ta.

Ja Ats Joorits on veel süngem. "Kui midagi juhtub, pole selline baarimees ju lihtsalt baarimees - ta on korraga parvevanem, kes peab reisijaid aitama."

On 13. detsembri varahommik, kell 01.22. Kuigi eelmise öö kümnemeetrised lained on vaibunud, rullab Silja Symphony mere järellainetuses  tugevasti.

Atlantis Palace'i vasakpoolses baaris, kus kulmineerusid pooleteist kuu eest eriti inetul viisil Eesti laevandusärimeeste ja Rootsi töötajate vahelised erimeelsused, mängib tundeline tantsumuusika.

Eelmise päeva pärastlõunal palusin Folke Matrosowit korraldada intervjuu skandaali segatud meeskonnaliikmetega. Ametiühingujuht lubas uurida ja tagasi helistada, kuid ei teinud seda mitte.

Niisiis küsin ma lihtsalt ühe rüselusbaaris töötava baarimehe arvamust 25. oktoobril asetleidnu kohta.

"Noh, juhtub ju igasuguseid asju. Mitte midagi, mida poleks enne nähtud," ütleb ta otsekoheselt ja naerab hambaid välgutades. Täpsustades siis kohe, et polnud tol ööl ise tööl.

Peab ta võimalikuks, et rüselusse segatud töötajad olid alkoholi mõju all?

Baarimees raputab pead. Ei pea. Kuid lisab siis veidi kontekstivabalt, et kui tema oleks sel ööl baaris olnud, oleks ta kindlasti vastu löönud. "Ja mis siis, kui oleks tulnud potkut - elu läheb edasi."

Kui palun võimalust baarist pilti teha, marsib ta kindluse mõttes siiski kaadrist välja. Ja tagasi tulles selgub, et politseisseminekust (ega miljonilisest kompensatsiooninõudest) polnud ta midagi kuulnud.

Jutuajamine on kokkuvõttes muretu, rõõmsameelne, vaba. Kindlasti on see Silja Symphony lõbusam laev kui tugeva sisekorraga Romantika, kus ükski baaritöötaja ajakirjanikuga niimoodi lobiseda ei riskiks, mõtlen.

Alkoholi pruukimas ei näe ma töötajaid ka kusagil. Ühe teise baari valgustatud tagaruumis, jah, paistsid küll lambi valgussõõris piimapakk, sigaretipakk, kaks veepudelit ja poolik pokaal mingi kollase, läikiva vedelikuga.

Aga küllap oli seal sees lihtsalt siirup.