 |
Tere, kool!
Autor: Margit Adorf
(16.02.2005)
See kool, kus käisin 11 aastat, sai möödunud nädalavahetusel 85aastaseks. Esimesse klassi sisse pääsemiseks oli vaja teha katsed. Tuli vastata lihtsatele küsimustele elust (“Kui vana sa oled?”, “Mis su kodune aadress on?”), tuli tunda trükitähti, lugeda vähemalt kümneni ja tunda kellaaegasid. Hiljem jaotati lapsed katsete tulemuste alusel kolme klassi, kõige tugevamad sattusid ühte punti kokku ja meie klassis olid esimese klassi kevadel pooltel tunnistusel ainult viied. Põhikooli saamiseks ei olnud midagi vaja teha. Keskkooli saamiseks olid jälle katsed. Esiteks pidi tunnistus olema kolmevaba, teiseks tuli kirjutada essee. Oma kooli õpilased vestlust tegema ei pidanud, mujalt tulnud küll. Konkurss oli tihe. Meie põhikooli klassist said jällegi pea pooled edasi. Oli erutust ja hirmu ja igaks juhuks mujale proovimisi. Ma astusin esimesse klassi 1981. aastal. Juba siis olid meie koolis keskkooli pääsemiseks katsed. Nüüd, konkurentsiajastul, tahetakse katsed ära kaotada, justkui oleks need kurjast, justkui need diskrimineeriksid kuidagi. Kuidas? Diskrimineerimine on see, kui pannakse kõrvuti istuma oivik ja kaheline – mõlemal on ühtmoodi halb. Ahjaa – ja me kolisime minu koolist kaugemale, ma sõitsin hommikuti kooli 45 minutit. Meil klassis oli teisigi, kes tulid sama kaugelt ja kaugemaltki. Ei, ei pea käima nn rajoonikoolis. Kui sa käid selles koolis, kus sa tahad käia ja kuhu saamiseks sa oled vaeva näinud, siis on see aina lust ja lillepidu. Elagu katsed! Me olime hästi komplekteeritud. |
| ||||||||
